Ülimadal sündimuskordaja on nii Portugalis, Hispaanias, Kreekas kui ka Küprosel. Itaalias on regioone, kus see on lausa alla ühe. Eesti vastav number on statistikaameti andmeil 1,61.

Õed ja vennad üha haruldasemad

Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru sõnul on seda pööret olnud võimalik jälgida juba pikemat aega. Ühe suure põhjusena näeb ta eluasemetega seonduvat.

Lõuna-Euroopas on noortel väga keeruline leida tasukohast võimalust iseseisvat elu elama hakata, mistõttu vanematekodust lahkumisega läheb oluliselt kauem kui meie regioonis.

Näiteks Itaalias elab 70 protsenti 18–34 aasta vanustest inimestest endiselt lapsepõlvekodus. Paarisuhte sõna otseses mõttes uuele pinnale viimine on pikk ja kulukas protsess. Seetõttu ka abiellutakse hiljem ja lastesaamise otsus lükkub kõrgemasse ikka, mis omakorda vähendab perre saabuvate laste arvu.

Oluline mõttekoht on seotud töökohtadega. "Põhjamaades on paks riik ning palju avaliku sektori töökohti, kus naised on üle esindatud," sedastab Tammaru. Avaliku sektori teenistujatel on tema sõnul rohkem edu töö- ja pereelu ühendamisel.

"Teine oluline moment on üldine usaldus riigi vastu. Mida suurem on usaldus, seda turvalisem näib elu ja seda enam on inimesed valmis laste sünnitamisega alustama," toob Tammaru välja üldise seaduspära. Traditsiooniliselt on Põhja-Euroopas usaldus riigi vastu olnud kõrgem kui Lõuna-Euroopas.

Beebipistisel on lühikesed jalad

Lõuna-Euroopa beebipõuda kirjeldanud ja analüüsinud ajakiri The Economist tõi välja, et nn beebipistised ehk lastevanematele laste sünni ja olemasolu eest lisaraha maksmine, ei ole kõige tõhusam meede sündimuskordaja tõstmiseks.

Sellest enam olla kasu värsketele lapsevanematele avaramate võimaluste pakkumisest töö- ja pereelu ühendamisel. Need annaksid signaali, et peret luues ei pea ülejäänud elu seisma jääma, vaid valitud rajal saab jätkata ka koos lastega ning pere ja karjäär ei pea teineteist välistama.

Karjääri ei tohikski näha vaid isikliku ambitsiooni kontekstis, vaid ka sissetuleku tagajana, mis määrab kõigi perekonna liikmete edasise elutee.

Economisti andmeil on pea kogu Euroopas laste saamise soov suurem kui laste saamine ise. Ka perre sündivaid lapsi võiks vanemate sõnul olla rohkem. Need soovid jäävad realiseerimata aga just majanduslikel ja praktilistel põhjustel.

Seega võib arvata, et lastehoiuteenuste parem kättesaadavus ning paindlikud töösuhted võimaldaksid inimestel senisest enam oma instinkte järgida.

Haritud ja kõrgepalgalised saavad rohkem lapsi

Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Mark Gortfelder toob välja, et Põhja- ja Lõuna-Euroopa kontrast oli eriti terav kümme aastat tagasi. Viimasel ajal on aga ka siinkandis taas märgata laiemat langustrendi just pere esimeste sündide kohta.

"Teised, kolmandad ja neljandad lapsed sünnivad peredesse nagu varemgi, aga just esimese lapse puhul on märgata mitte edasilükkamist, vaid pigem ärajäämist. Näeme, et natuke kehvema hariduse ja palgaga inimeste puhul on langus suurem kui rikkamatel ja parema haridusega inimestel," toob Gortfelder välja.

Praegu Põhja-Euroopas kehtiv seaduspära on tema sõnul järgmine: mida parem haridus ja suurem palk, seda rohkem on lapsi.

Ehkki Euroopa lõikes on Eesti sünnikordaja pigem kõrge, oleme populatsiooni stabiilsuse tagamiseks vajalikust taastetasemest veel kaugel. Selleni jõudmiseks peaks olema 2,1 sündi iga naise kohta.

Globaalses vaates pole aga sündide arvu suurendamine üldse oluline eesmärk. Pigem vastupidi: maailm vaevleb ülerahvastatuse käes. Selle teadmise ja kliimamuutustega seotud muredega Gortfelder üldist sündide vähenemist veel ei seostaks. Ta toob välja, et noored käivad küll Greta Thunbergi vaimus protestidel, aga sõidavad endiselt odavlennufirmadega lustireisidele, kuna on mõlema reaalsusega üles kasvanud.