Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur ütles, et kuigi ta ei ole jõudnud Eurostati äsjaavaldatud prognoosiga põhjalikult tutvuda, määrab rahvastikuprognoosi tulemuse ära see, millised lähte-eeldused on sündimuse, suremuse ja rände osas prognoosi aluseks võetud. "Tulemuste mõtestamiseks tuleb kõigepealt vaadata, kui tõepärased need eeldused iga protsessi puhul on," lausus ta.

Üldjuhul ei arvesta rahvastikuprognoosid Puuri sõnul ettenägematute sündmustega nagu näiteks sõjaga Ukrainas. Prognoosimine käib pigem pikaajaliste suundumuste põhjal ning ootamatuid kriise ja katastroofe ei arvestata, sest neid ei ole võimalik ette näha. Praeguse prognoosi koostamisel on Eurostat olnud siiski Puuri sõnul operatiivne ja põgenike saabumisest tingitud rahvaarvu muutusi arvesse võtnud.  

Läti rahvaarv jääb Eesti omast väiksemaks

Balti riikide kohta näitavad prognoosi tulemused, et aastal 2100 on elanike arv neis kõigis tõenäoliselt praegusest väiksem. Samas on prognoositud kahanemismäär riigiti üsna erinev. Nii võib Läti rahvaarv langeda 1,9 miljonilt sajandi keskpaigaks 1,5 miljoni inimeseni ning sajandi lõpuks 1,2 miljonini. Aastast alates 2060 võib Läti elanikkond kahaneda koguni Eestist väiksemaks.

Leedule prognoosib Eurostat rahvaarvu vähenemist 2,9 miljonilt 2050. aastaks 2,4 miljonile ja sajandi lõpuks 1,8 miljonile. "Eesti rahvaarvu kahanemist näeb Eurostat kolmest Balti riigist kõige väiksemana," ütles Puur. Aastaks 2050 prognoosib Eurostat Eesti rahvaarvuks 1,34 miljonit ja sajandi lõpuks 1,29 miljonit. Suhtväljenduses oleks rahvaarvu vähenemine 21. sajandi lõpuks 2022. aasta algusega võrreldes Eestis 3 protsenti, Lätil ja Leedul vastavalt 38 protsenti ja 37 protsenti.

Miks Läti ja Leedu rahvaarv prognoosi kohaselt Eestiga võrreldes nõnda palju rohkem väheneb, tuleneb Puuri sõnul prognoosi koostamisel rahvastikuprotsesside kohta tehtud eeldustest. Eurostati avaldatud andmetest ilmneb, et Eesti rahvaarvu väiksema kahanemise põhjuseks on eeldatud positiivne rändesaldo. Puur selgitas, et alates 2030. aastate teisest poolest on prognoosi tegijad arvestanud sellega, et sisseränne Eestisse ületab väljarännet 3500–4500 inimese võrra aastas. Sellises suurusjärgus positiivne rändesaldo kompenseerib praktiliselt täielikult negatiivse loomuliku iibe. "Asja teine pool on muidugi see, et sellises mahus sisserände ülekaalu tõttu rahvastiku koostis muutub ehk põliselanikkonna suhtarv liigub järjekindlalt allapoole nii nagu mäletame nõukogude ajast," lausus ta.

Puur selgitas, et eeldatud positiivse rändesaldo aluseks on tõsiasi, et Eestis on sisseränne väljarännet juba kaheksa aastat ületanud. Lätis ja Leedus pööret väljarändelt sisserände ülekaalule aga veel toimunud ei ole. Sestap ongi prognoosi tegijad eeldanud negatiivse rändesaldo püsimist neis riikides kauem — Lätis kuni 2050. aastani ja Leedus 2040. aastani. Sealt edasi näeb Eurostat Lätit ja Leedut sisserände ülekaaluga riikidena.

"Prognoosi aluseks olev sündimuse tase ja eluea pikkus on Eestil samuti veidi paremad, kuid need ei erine Balti riikide võrdluses siiski märkimisväärselt," selgitas Puur. Nii on kõigis kolmes riigis eeldatud sündimuse mõõdukat suurenemist, prognoosis oletatakse summaarse sündimuskordaja tõusu sajandi teisel poolel tasemele 1,70–1,74 last naise kohta. Keskmise eluea osas eeldab prognoos selle pikenemist sajandi lõpuks meestel 87,8–88,5 ja naistel 92,3–92,9 aastani.

Maailma rahvastiku arv ületas hiljaaegu kaheksa miljardi piiri. Kas selle taustal võiks Euroopa rahvaarvu vähenemisse suhtuda positiivselt? Puur on seisukohal, et kui maailma rahvastikukasvu probleemiks pidada, siis tuleks vaadata, millistest piirkondadest kasv peamiselt tuleb ja kui suur see on. "Praktiliselt täies ulatuses tuleb rahvastikukasv maailma vähem arenenud piirkondades, eeskätt Aafrika mandrilt. Kui Euroopa rahvastik mõne protsendi võrra väheneb, siis on muutuse suhteline selle mõju võrreldes mujal toimuva kasvuga väga väike," lausus ta.

Kõrgem eluiga ja kõrgem pensioniiga

Eurostati rahvastikuprognoos näitas, et kui 2022. aastal moodustasid Euroopa Liidus tööealised, 20–64-aastased rahvastikust 59 protsenti, siis aastaks 2100 väheneb nende osa 50 protsendile. Puur lausus, et selle muutusega kohanemise peamine viis on pensioniea tõstmine. Töötamise vanusepiiri hilisemasse ikka nihkumine on tema sõnul üsna loomulik, sest iga järgnev põlvkond on eelmisest haritum ning nende töö iseloomgi on teistsugune, mis teeb kauem töötamise inimeste jaoks lihtsamaks. Samuti on noorematel põlvkondadel enamasti ka parem tervis ja seegi aitab kaasa tööelu pikendamisele.

Seda, et tööealiste osa rahvastikus fikseeritud vanuspiiri alusel arvestades väheneb, ei tasu professori sõnul traagiliselt võtta. Tervikpildi nägemiseks tuleks rahvastikuprognoosi juurde võtta ka tööhõive määra prognoos ja arvestada tööhõive suurenemist vanemates earühmades. Samuti on oluline tööviljakuse kasv. "Väiksem töötajate hulk võib tõhusama majanduse korral luua suurema ühiskondliku koguprodukti kui arvuliselt suurem töötajaskond, kelle tootlikus on väiksem," sõnas ta.

Eurostati andmed näitasid, et kui praegu on Euroopa Liidus üle 80-aastaseid inimesi kuus protsenti rahvastikust, siis 2100. aastaks peaks neid olema 15 protsenti. Puur ütles, et kõrgesse ikka jõudvate inimeste osa suurenemise üheks oluliseks põhjuseks on keskmine eluea pikenemine ja seda paljus nüüdisaegse meditsiini edusammude tõttu. Ta sõnas, et 1970. aastatest oleme näinud suurt ja positiivset muutust, mida on hakatud nimetama kardiovaskulaarseks revolutsiooniks. Just see muutus on olnud viimase poolsajandi vältel arenenud riikides põhiline eluea pikenemise taganttõukaja, sest suudetakse üha paremini toime tulla südame-veresoonkonna haigustega, neid ravida ja neid ka vältida. "Südame-veresoonkonna haigused on tänapäeval teadupärast kõige levinum surma põhjus. Kui toimuksid olulised läbimurded ka vähiravis, siis võib eluea pikenemine osutuda Eurostati poolt prognoositust isegi mõnevõrra kiiremaks," ütles ta.