Eesti teadlaste avastus annab lootust vähi avastamiseks vereproovist

Eesti teadlased uurivad seoseid antikehade ja vähktõve vahel, et haigusele varakult jälile saada.
Kui koroonaviirus tavalisele inimesele midagi uut õpetas, siis seda, et kehas on antikehad. Need immuunsüsteemi tööhobused tõttavad nakkuse korral seda haiguste eest kaitsma. Kuna inimesi kimbutavad erinevad tõved, millele reageerib organism erinevalt, on antikehade profiilid ainulaadsed nagu näpujäljed. Sinna on sisse kirjutatud kogu inimese elu ja tervise lugu.
Biotehnoloogiaettevõtte dxlabs andmeanalüütik Jürgen Tuvikene uurib ja analüüsib neid lugusid, et leida antikehade põhjal seoseid erinevate haigustega. Parema tahtmise juures võib ta inimese ära tunda ainuüksi tema antikehade mustri järgi.
Kuna iga haigus jätab jälje, võiks saada nende abil probleeme juba varakult ennetada. Kuidas täpselt, selle küsimuse üle Tuvikene pead murrabki.
Teadusagentuuri sektoritevahelise mobiilsuse toetuse kaudu aasta tagasi dxlabsi laboris tööle hakanud analüütiku andmestik koosneb umbes 5000 inimeselt saadud vereproovist. Üks haigustest, mida ta koostöös biotehnoloogia ettevõttega Protobios kaardistab, on vähktõbi. Vimasel ajal on vähiravis kuum teema immuunteraapia. Selle käigus süstitakse inimesse antikehi või õpetatakse inimese enda keha vähihaigusega võitlema.
Kahjuks toimib immuunteraapia vaid umbes 10-20 protsendil inimestest. Miks see nii on, pole teada. Samuti pole teada, kellele immuunteraapia sobib ja kellele mitte. Kuna immuunsus on otseselt antikehadega seotud, soovisid eestlased seda mõistatust lahendada just antikehasid luubi alla võttes.
Eesotsas Protobiose asutaja ja juhi Kaia Palmiga avaldasid nad mai keskel sel teemal teadusartikli ajakirjas Communications Medicine. Eesti teadlased näitasid artiklis, et teatud antikehade muster võiks tõepoolest anda aimu sellest, kas inimesel on vähktõbi ja kas talle võiks immuunteraapia raviks sobida.
Nägemaks, kuidas immuunsüsteem nahavähile reageerib, kirjeldasid nad Palmi sõnul antikehi, mis tekkisid pärast kahte erinevat tüüpi immunoteraapiat. "Leidsime, et vähihaigetel on eelnevalt olemas antikehad teatud melanoomi valkude vastu," lisas Tuvikene.
Tulemusi edasi arendades võiks olla võimalik vaadata, kellele immuunteraapia sobib ja kellele mitte. Kel vastavad antikehad eelnevalt olemas või ravi tulemusena tekivad, võib immuunteraapiaga jätkata. Saadud tulemused peaksid aitama haigust võimalikult vara avastada ning ravimeid välja töötada.
Antikehade roll vähiuuringutes on veel nišiteema
Jürgen Tuvikese analüüs põhineb meetodil, kus segatakse inimese veretilk kokku miljardite erinevate bakteriviirustega, mille pinnal on lühikesed juhuslikud valgujupid. Need seonduvad inimese veres olevate antikehadega. Uue põlvkonna tehnoloogia abil tuvastatakse, milliste valgujuppidega vereproovis olevad antikehad haakusid. Iga inimese vereproovist kirjeldatakse Tuvikese sõnul kolm miljonit valgujuppi, millest võib välja lugeda antikehade mustri.
"See on metsikult suur andmehulk," rõhutas Tuvikene, kes kaitses doktorikraadi Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudis: "Otsime korduvaid mustreid. Kui haigel on palju selliseid antikehi, mis seovad kindlaid haigele koele iseloomulikke valgujärjestusi, siis saamegi luua seoseid antikehade ja haiguse vahel."
Inimese immuunsüsteem saaks andmeanalüütiku sõnul vähiga väga hästi hakkama, aga vähk on kaval ja on õppinud kõrvale hiilima. Tekib olelusvõitlus, et kes peale jääb.
Tuvikene usub, et teadus liigub selles suunas, et tulevikus on võimalik vähktõbe väga vara tuvastada. Rahvaarvult väikese Eesti tugevus seisneb siinkohal suuremahulises geenivaramu biopangas. Tuvikene usub, et kui geeniandmed ja immuunprofiilide info kokku tuua, oleks see haiguste ennetamises ja ravis väga suur saavutus. Geenide põhjal saaks näha, mis on inimesele sündides kaasa antud, antikehade põhjal aga elus kogetut. Vähki haigestumist mõjutavad aga mõlemad koos.
"Ajalooliselt loodeti, et kui teame geene, siis teame kõike," ütles Tuvikene. "Nüüd teame, et väga suur roll on ka keskkonnal." Pennsylvania Ülikooli teadlased on isegi näidanud, et põletikulisi protsesse võivad mõjutada isegi mõtlemine ja halb tuju. Põletik on teada kui üks kasvaja kujunemise mehhanisme.
Bioinformaatika on Tuvikese sõnul tuleviku meditsiini teema. Teda motiveerib seejuures võimalus selles vallas esimesi avastusi teha. Neist väikestest avastustest ja infokildudest moodustub ühel päeval vastus, mis võib päästa paljude inimeste elusid.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa