"Oleme kõik elanud üle palju halbu koosolekuid," ütles kommunikatsioonijuhtimise teadlane Marko Uibu: "Sellest ei piisa, kui inimesed lihtsalt kokku kutsuda, sest võib juhtuda, et jutt läheb lappama."

Eestisse on alles nüüd jõudmas lääneriikides ja Skandinaavia maades levinud avaliku juhtimise teema. "See on üpris suur samm ja eeldab nihet," teab Uibu. Iga innovatsiooniga kaasneb ka vastupanu.

Seni on Eesti riigiasutustes levinud tüüpiliselt eraettevõtlusele omane kliendikeskne lähenemine. Probleemi lahendamiseks kaardistatakse "kliendi" ehk kohaliku elaniku teekond ning esilekerkivad võimalused ja takistused. Üle maailma on aga Uibu sõnul palju näiteid sellest, et avalikus sektoris see suhteliselt standardne protsess ei toimi. "Ükskõik, kui palju neid teenuseid paremaks teha, keerukat sotsiaalteenust ei saa disainida eraettevõtlusest pärinevaid tööriistu kasutades," ütles Uibu, kes on avalike teenustega seotud probleeme laialdaselt uurinud.

Ta selgitab, et näiteks püüdes erivajadustega inimesi tööturule kaasata, lisandub teekonnale palju erinevaid aspekte. Olulised on tugivõrgustik, huvid, kuid ka näiteks kaasnevad hirmud. "Meie uuringust selgus, et erivajadustega inimestel tekivad töökeskkonnas tihti hirmud teiste inimeste ja läbikukkumise ees," märgib Uibu. Selliseid probleeme ei saa vana mudeli järgi standardiseerida, sest on üpris võimatu ette näha, mis uue sotsiaalse teenuse puhul päriselt toimib ja mis mitte.

Seetõttu toob Uibu koos Sotsiaalse Innovatsiooni Laboriga ja Eesti Teadusagentuuri sektoritevahelise mobiilsuse (SekMo) programmi abil Eesti avalikku sektorisse koosloome mudelit. Koosloome tähendab ühist loomist. Lähenemine on osa uuest valitsemise paradigmast, mida kutsutakse koostöötavaks valitsuseks või uueks avalikuks valitsuseks.

Koosloome raames tuuakse kokku erinevaid osapooli, kes on ühel või teisel viisil probleemi lahendamisega seotud. Tavaliselt puuduvad nende vahel võimusuhted ja tihti pole nad varem kokku puutunudki. Jagatakse plaane, mõtteid ja eesmärke. Kui selgub vajadus koosloome järele, siis hakkab töö pihta. Kõik peavad saama sõna, kõik on võrdsed ning koos keskendutakse probleemile.

Koosloome vajab Uibu sõnul pidevat katsetamist, vanade hierarhiate ja struktuuride lõhkumist. "Keegi polegi öelnud, et need protsessid oleks lihtsad. Alternatiivi aga pole, sest teised variandid ka ei tööta," leiab Uibu.

Tema sõnul on üks kitsaskohtadest omanikutunde loomine. Kõik osapooled peaksid tundma, et neil on oluline roll protsessi ja lahenduse juures. Vastutus ei tohiks hajuda, sest on oluline motivatsiooni allikas. Motivatsiooni hoidmiseks soovitab Uibu suured väljakutsed väiksemateks lahti võtta ja tasapisi edasi liikuda. Kui töö hakkab pihta, tuleb sellele ka – loodetavasti positiivne – tagasiside, mis utsitab koosloomega edasi minema.

Protsessi koordineerib hõlbustaja, kes toob osapooled kokku, aga pole ise probleemi ega lahenduse "omanik", selgitab Uibu. Hõlbustaja jälgib, et protsess töötaks ja püüab võimalikke probleeme ette näha.

Iga viies eestlane ei usalda kohalikke võimuorganeid

Vajadus uue lähenemise järele on selgelt olemas. Kuigi Eestis kohalike omavalitsuste maine üldiselt hea, ei usalda 2020. aasta Turu-Uuringute AS uuringu järgi kohalikke võimuorganeid siiski umbes iga viies Eesti elanik. Seejuures usaldus pigem langeb, eeldatavalt pandeemiast tingitud olukorrast.

Muu hulgas on riigi andmete avalikustamise nõue võimaldanud elanikel näpuga järge ajada, mida riik nende rahaga päriselt teeb. Avalik sektor on senisest suurema surve all efektiivsemalt toimetada ja probleeme lahendada. Eriti väikese riigi puhul, kus ressursid on niikuinii piiratud.

"Meil on vaja murda vana aja stigmat, kus vallavalitsusse pöördudes saab kõigepealt sõimata ja siis viis minutit tegeleme probleemi lahendamisega," ütles Tõnu Troon, Viimsi Vallavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja, kes teeb Uibu ja Sotsiaalse Innovatsiooni Laboriga tihedalt koostööd.

Tema sõnul lõpeb tavaline, iganenud kohaliku omavalitsuse koosolek sellega, et probleemi veeretatakse nagu õhupalli ühest laua otsast teise. Igaühel on erinev arusaamine koostööst. Vaidlemine on aga kõigile kurnav.

Koosloome Viimsis viis päevakeskuseni

Ühe näitena, kuidas uutmoodi kohalikul tasandil koos luua, disainisid ja kujundasid Viimsi eakad omale ise päevakeskuse. Nad tahtsid rohkem ruumi, huvitavamaid huviringe ja suurt piljardilauda keset tuba. Kõik selle nad ka said. Mõnus paik loodi ühiselt koos Viimsi valla ametnikega. Nende soovid ja huvid kuulati ära.

Kümme aastat sotsiaalvaldkonnas töötanud Tõnu Troon on õppinud Uibu ja Sotsiaalse Innovatsiooni Labori abiga tõkkeid kaotama. "Mina olen protsessis võrdne kaasarääkija, rahva teener," ütles Viimsi valla ametnik. Koos lepitakse kokku, mida soovitakse saavutada ja keskendutakse sellele. Igaühel on oma ülesanded. "See ongi kogukonna kaasamise pikk protsess," ütles Troon: "Tulemus kuulub kõigile mitte vaid vallale või ühele inimesele."

Laiemalt on Sotsiaalse Innovatsiooni Labori ja Uibu eesmärk koosloome metoodika arendamine, et soodustada osalusdemokraatia arengut ja suurendada avalikku hüve Eestis. "Aitame avalikul sektoril vastata 21. sajandi vajadustele, mis puudutab juhtimispraktikaid. Aitame kohalikel omavalitsustel muutuda kaasaegseteks koosloomeareenideks, mis on positiivsete muudatuste katalüsaatoriks kogukondadele," ütles Sotsiaalse Innovatsiooni Labori asutaja ja vedaja Rasmus Pedanik.

Tema sõnul pole eestlastel võimalik mujalt kõiki lahendusi kopeerida. "Peame ise oma lahenduse juppidest kokku ehitama ja katsetama," ütles Pedanik. Kas Eesti ametnikud on ka päriselt valmis halbadest koosolekutest loobuma ja juhtimise asemel koosloomisi hõlbustama ja koos looma, näitab aeg.