Üheksa aastat tagasi lennutasid tudengid ja teadlased kosmosesse esimese Eesti satelliidi. Esimest korda ajaloos prooviti, kuidas saab orbiidil hakkama elektriline päikesepuri. Loodeti, et sarnase purje abil seilaksid tulevikusatelliidid päikeselt pärit osakeste voos senisest kiiremini ja odavamalt.

Missiooni haripunktiks oligi traadi sarnase purje väljakerimine ja pingestamine. Suuremad Eesti ülikoolid ja nende välispartnerid töötasid selle nimel aastaid ning teadlased ja tudengid olid kihevil.

Vähem kui kaks nädalat pärast kosmosesse lennutamist saabusidki Eesti mustast kosmosekuubikust esimesed satelliitfotod kodumaast ja mujalt. Tollane parlamendispiiker, astrofüüsika taustaga Ene Ergma hõiskas, et Eesti ongi nüüd väike kosmoseriik. "See on minu arvates väga suur asi!" ütles ta uhkelt.

Kaamerad tegid nii selgeid pilte, et eestlastelt hakati neid tänu missioonile ohtralt tellima. Päikesepuri aga ei avanenudki. Kuidas ja miks nii läks, ei tea teadlased siiani. Sarnast tehnoloogiat on katsetanud hiljem teisedki, aga tulemuseta.

See toob välja kaamerate ja valgusallikate olulisuse. Need on kosmoses maa peal uudistajatele silmadeks. Kui silmad ei tööta, võib kogu kallis missioon luhta minna.

Päikesepurje lahtikerimise mehhanismi ei jälginud toona ükski kaamera. "Tihti juhtub kosmoses imelikke asju," selgitas Eesti füüsik ja kosmosetehnoloog Mihkel Pajusalu. Nende imelike asjade mõistmiseks ehitab ta koos Tartus külje all oleva Eesti ettevõttega Crystalspace kaameraid ja nendega kokku sobivaid valgusallikaid. Koostööd teaduse ja ettevõtte vahel toetab Eesti Teadusagentuur sektoritevahelise mobiilsuse toetuse raames.

Kosmosepimeduses tegutsevad sabotöörid

Crystalspace'i klientideks on ettevõtted üle maailma. Kõik küsivad lampe, sest inimsilmale nähtav valgus langeb objektidele kosmoses otse, muutes varjud väga teravaks. Niivõrd sügav pimedus pole lihtsalt ebamugav, vaid võib pärssida teadustööd ja olla isegi ohtlik. Pajusalu sõnul on teateid kosmoses toimunud satelliitide saboteerimisest ja ründamisest, mida on raske eristada niisama riketest või mikrometeoriidi tabamusest.

"Valgusallikad võimaldaks näha, kas ja millal satelliite rünnati," selgitas Mihkel Pajusalu. Pea koheselt Maale jõudev pilt orbiidilt aitaks kiiresti pahalasi märgata. "Kui on teada, millal rünnati, siis saab ka hõlpsalt selgeks teha, kes selle taga olla võis," lisas kaasprofessor. Omavahel kemplevad tema sõnul pigem suuremad jõud, nagu Hiina, Venemaa ja USA.

Valgust on tarvis ka Päikesesüsteemi teiste kehade uurimisel. Ehkki seni on kasutanud kulgurid ringi liikumiseks eeskätt päikeseenergiat, liigub tehnika aga aina enam varjulisematele, seni nägemata aladele. Liikumise ajal tuleb aga tegevust jäädvustada ja pilkases pimeduses seda teha ei saa.

Varasemalt doktorantuuris alternatiivsete energiaallikate loomiseks bakterite fotosünteesi uurinud Pajusalu liikus kosmosetehnoloogia valdkonda sooviga inimkonda aidata. "Mind huvitab kosmose avastamine," selgitas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) järeldoktorantuuri teinud teadlane.

"Tahaksin paremini näha, mis toimub Kuu ja Marsi peal ning seal reaalselt ka ehitada. Kui inimkond tahab pikemas perspektiivis ellu jääda, siis see on meie ainus võimalus," lisas Pajusalu. Maa elukõlblikkusest on kasutatud tema sõnul juba 80-90 protsenti kasutatud. Nimelt tõuseb Päikeselt lähtuv soojuskiirgus ajas.

Tegu on väga pikaajalise protsessiga, millel pole teadaolevalt seost praegu Maal toimuvate kliimamuutustega. Umbes miljardi aasta pärast on Maa temperatuur tema sõnul nii kõrge, et muu hulgas kaob näiteks vedel vesi. "Kõige pessimistlikumate prognooside järgi on Maal veel maksimaalselt 600 miljonit aastat jäänud," ütles Pajusalu.

Samal ajal tarbime piiratud ressursse, nagu heeliumit ja fossiilset kütust, mida oleks kosmosetehnoloogia jaoks tarvis. Pajusalu muretseb, et ühel hetkel võime lihtsalt Maale lõksu jääda. "Kasutame kosmoses ju samu asju nagu Maa peal igapäevaelus," selgitas kaasprofessor.

Kosmoselambi eripära

Tavalist taskulampi siiski orbiidile ei lennuta. See kuumeneks ilmselt lihtsalt üle ja lakkaks toimimast. Tugeva kiirguse pärast peab kosmose valgusallikas olema ülekuumenemise suhtes kindlam ja töötama energianappuse tõttu tõhusamalt. Selles seisnebki ülesande keerukus.

Peale eestlaste on veel väheseid töörühmi, kus sarnaste küsimuste üle pead murtakse, aga seni tulemusteta. Tihti jäävad Pajusalu sõnul kosmosetehnoloogia puhul lahendused tegelikult hoopis bürokraatia taha. Ka valgusallikate puhul veedab Pajusalu umbes pool aastat dokumente kirjutades, lambi saaks teha valmis sellega võrreldes linnulennul, vaid paari nädalaga.

Kuigi see võib paista pealtnäha tühise vidinana, kujutab kosmoselamp olulist abimeest, mille valgel nuputada välja vastuseid märksa suurematele ja olemuslikematele küsimusele.