"Ma olen natuke rahutu inimene. Tahtsin midagi teistsugust, midagi võib-olla suuremat, mitte et tavaline psühholoogia väike ja ebaoluline oleks," sõnas Kesk-Florida Ülikoolis õppiv Käosaar saates "Pealtnägija". Käosaar keskendub meeskonnatöö uurimisele äärmuslikes keskkondades. Enda ja inimpsüühika taluvuspiiride proovile panemiseks otsustas psühholoog end proovile teadaolevalt kõige kauem tegutsenud ja suurima territooriumiga maises Marsi baasis MDRS.

Lisaks ukrainlasest, itaallasest ja kolmest ameeriklasest koosnev meeskond pidi elama kümme päeva muust maailmast eraldatuna Utah' osariigi kõrbes Hanksville'i lähedal. Sarnaselt Maast 55 miljoni kilomeetri kaugusel toimetama hakkavatele astronautidele lahutas neid isegi missiooni juhtimiskeskusega suheldes märkimisväärne ajaline viivis.

"Pealtnägijal" oli võimalik saada Käosaare tegemistest aimu videopäeviku vahendusel.

Kosmilised tuttavad

Juhtumisi on Käosaare tädipoeg Eesti üks juhtiv kosmoseteadlane Mihkel Pajusalu. Tema klassi- ja ülikoolivend ning üks parim sõber Hans Teras on samuti kosmoseteadur ja tudengisatelliidi projektijuht.

Otsuse kosmosepsühholoogiasse süüvida langetas Käosaar just viimase mõjutusel. "Astronautikaga seotud alal, nagu kosmosepsühholoogia, on põhimõtteliselt ainuke loogiline koht sellele jõuda võimalikult lähedale Ameerika. See oli tema eesmärk ja mul oli väga tore kuulda, et ta lõpuks jõudis sellele täpselt nii lähedale, kui ta tahtis," sõnas nooremteadur.

Nii Pajusalu kui ka Teras kinnitasid, et kui seni räägiti eeskätt missioonide tehnilisest küljest, siis kaasnevalt nende väljakutsete lahendamisega pööratakse üha rohkem tähelepanu vaimsele küljele. "Kosmosemissioonidega on karta, et need täiesti ohutud ei saa olema lähiajal. Seega sa oled sisuliselt pidevalt mingisuguses plekkpurgis kinni. Kui sa mitu aastat kusagil kinni oled samade inimestega olukorras, ei tea, kas sa kunagi välja saad sellest purgist tingimata, siis on see inimmõistusele väga raske," nentis Pajusalu.

"Me võime panna rühma individuaalseid Superman'e kokku ühte meeskonda, aga see ei tähenda, et see oleks hea meeskond," sõnas Andres Käosaar.

Kellel janu, sellel jalad…

Enne detsembris alanud missiooni oli teadaolevalt ainus kosmosepsühholoogiale spetsialiseerunud eestlane küsitlenud Antartikas töötavaid inimesi usaldussuhete kujunemise kohta. Samuti osales ta paaris väiksemas NASA rahastatud teadustöös, uurides näiteks seda, kuidas parandab astronautide lähedane sõprus meeskonna sooritusvõimet.

Tänavu suvel avanes võimalus vaatlemise asemel lõpuks oma nahk mängu panna. Käosaar kirjutas taotluse, sai rahastuse ja valiti osalema projektis nimega Mars Desert Research Station ehk MDRS. Lihtsalt öeldes on tegu Marsi baasi simulatsiooniga kõrbes.

"Põhimõtteliselt mu eesmärk on lihtsalt vaadelda nende tööd, uurida, mis on nende katsumused seal, mis on probleemid, nende ülesannetega seotud probleemid, et kui varustus katki läheb, kuidas nad sellele reageerivad. Kuidas need faktorid ja see meeskonna dünaamika mõjutab meie liikmete ja ka minu enda psüühikat ja toimetulekut," loetles Käosaar.

Askeetlik võlu

Kaua oodatud seiklus algab aga ehmatusega. Vahetult enne 18. detsembriks kavandatud missiooni algust saab Andres positiivse Covid-testi tulemuse. Ehkki tal sümptomeid pole, peab eestlane mitu päeva kõrbe serval motellis kordustesti tulemust ootama ja täidab aega trenniga. Õnneks tuleb teine tulemus negatiivne.

"Päris ebameeldiv on olnud, sest meeskonnakaaslased ka ju ootavad, et nad ei saa missiooni alustada enne, kui minu testitulemus teada oli. Seega teiste inimeste missioon natukene oli minu poolt olnud mõjutatud selle tõttu," meenutas psühholoog videopäevikus.

Lõpuks kohale jõudes leiab Käosaar eest kompromisslahenduse. Ühelt poolt üritatakse baasis matkida tuleviku Marsi-baasi eripärasid, kuid jäljendada ei proovita absoluutselt kõike. Näiteks peavad ootama meeskonnaliikmed enne skafandris planeedi pinnal erinevat missioonide täitmist ootama viis minutit õhulukus rõhkude võrdsustumist. Vett tohib kulutada päevas vaid umbes 20 liitrit. Teisalt meenutab tualett tavalise haagiselamu oma ja rajatised pole hermeetilised.

"Siiski meil on selline kokkulepe, et üritame olla näiteks tunnelites võimalikult vähe aega, sest ka päris jaamas oleks elutoetussüsteemid, õhk ja temperatuur oleksid madalamad. See oleks lihtsalt energiakulu, et neid tunneleid hoida sama rõhu ja temperatuuriga kui jaamas sees," tõi Käosaar näite. Kokku on baasis kuus hoonet, neist suurim on kahekorruseline ja kaheksameetrise läbimõõduga elumoodul.

Mäng närvidega

Meeskonna töö jätkub ka jõulude ajal. Igal tiimi liikmel on missiooni kontekstis missiooni roll, alates meedikust kuni tehnikuni, aga ka oma spetsiifilisemad katsed, miks ta sinna läks. Alates pinnase vee imamise võime uuringutest, mis aitaks Marsil sobilikke ehitusmaterjale toota, kuni juhendi loomiseni, mille abil suudaks iga astronaut iseseisvalt ära õppida sääreluu murru fikseerimise.

Ehkki katsejänesed ei viibi päriselt Marsil, muutuvad aja möödudes üha olulisemaks toit ja privaatsus. "Ma ei tea, kui palju siin sõnumeid saates kuulda on, aga tõenäoliselt kõik kuulevad (näitab selja taha), mida mina siin räägin. Õnneks keegi eesti keelt ei oska. […] Visuaalselt on küll privaatsus, aga heliliselt ei ole siin mingit privaatsust," märkis Andres Käosaar.

Esimesed pinged tekivad missiooni viiendal päeval. Juhtimiskeskus keelab baasist väljumise põhjendusega, et astronaudid vajavad puhkust. Meeskond ise nii ei arva. "Kui astronautide päevikutest ja mujalt me näeme ka seda, et kui autonoomsus meeskonnalt ära võtta või sihuke iseseisvus, siis see tegelikult mõjutab," selgitas Käosaar. Nõnda võivad hakata närvidele käima isegi väikesed soovitused ja käsud.

Ühtlasi tunneb isegi Käosaar, kuidas üks meeskonnaliige talle ajudele käima hakkab. Uuringute põhjal on kõige lihtsam teha sellisel juhul lihtsalt head nägu. Seda vähemalt juhul, kui teist inimest tuleb taluda lühikest aega.

Missiooni seitsmendal päeval, mis Maa ajaarvamisega seotult kannab baasis nimetust Sol 9, mängitakse läbi luumurruga astronaudi päästmine. Patsienti kehastab Andres. Samal ajal on ka suhted ühe meeskonnakaaslasega murdumise äärel. "Nüüd viimased kolm päeva on tal üsna halb tuju olnud ja ta on öelnud ka, et tal on paha tuju. Tänane EVA, ta ei saanud päris seda teha, mis ta tahtis, ta ei olnud päris rahul ja väljendas seda," meenutas kosmosepsühholoog.

Missiooni suurima proovikivina tegi meeskond maastikusõidukit laadima pannes vea, mis ajas korraks lühisesse terve jaama elektrisüsteemi. Ehkki see ajas astronautide ja juhtimiskeskuse suhted korraks veelgi teravamaks, suutsid osalised end siiski talitseda.

"Kui see konflikt tuli, siis natuke oli üllatav, aga samas teiste meeskondade kohta on räägitud lugusid, kuidas komandörid on pidanud nuge ära peitma, sest on läinud jamaks. On olnud juhtumeid, kus poole missiooni pealt jaama direktor tuleb ja viskab välja inimesed, sest tehakse jamasid jne. Selles suhtes on meil hea meeskond," sõnas Käosaar.

Suured plaanid

Marsile jõudmise plaane on hõiganud erineva optimistlikkusega välja paljud, alates suurärimees Elon Muskiga lõpetades suurriikidega. Punasele planeedile tuleb laieneda inimkonna säilimise kindlustamiseks mõne katastroofi vastu, aga lisaks võiks sealt leida ka parema arusaamise elu alguse kohta üldse.

"See võib kõik muuta kardinaalselt meie n-ö praegust pilti sellest, et kuidas elu sai Maa peale, võib-olla ta juhuse kombel eksisteeris enne Maad Marsil või Veenusel ja midagi juhtus ja miks juhtus? Seda kõike võib olla n-ö robotmissioonidega keeruline realiseerida," põhjendas Hans Teras.

Ka Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja mitmed Eesti arendusfirmad osalevad projektides, mis on seotud inimese taasviimisega Kuule ja sealt juba edasi Marsile. Tõravere Observatooriumi juures asub näiteks koht, mida asjaosalised ise kutsuvad Kuupunkriks. "Kuu pind, no meie mõistes põhimõtteliselt on liiv ja tolm. Tegime sellise nurga, kus on liiv ja tolm. Samuti Kuu eristab siis Maa pealsetest tingimustest just valgustus," selgitas Mihkel Pajusalu.

Lihtsalt öeldes õpetatakse masinaid nägema teisel planeedil, kus valgustingimused on väga erinevad, ja arendatakse näiteks programme, kuidas robotsõidukite marsruute planeerida. "Me tegutseme just missiooni juhtimistarkvara kallal, mis võib-olla hakkaks juhtima Euroopa esimest marsikulgurit," lisas teadur. Kui osa katsetest tehakse sõna otseses mõttes suures liivakastis, siis Hans Teras simuleerib sama asja arvutis.

Laiemas plaanis peetakse Kuud siiski n-ö treeningalaks või treeningbaasiks enne Marsile minekut. "Kõigepealt proovitakse Kuu peale luua selline püsiasustus ja siis sealt saadud teadmiste põhjal hakatakse Marsile ehitama," lisas Pajusalu.

Hammas verele

Vaatamata üksikutele tundepursetele ja suurematele väljakutsetele kulges Andres Käosaare maine Marsi missioon siiski võrdlemisi väheste probleemidega. "Minu kolmest meeskonnast siin MDRS-is on see olnud absoluutselt parim. See vendlus, koostöö ja toetus, naer on olnud absoluutselt imelised. Ma pole seda kunagi oma eelmistes meeskondades näinud. See on olnud nauditav," märkis missiooni juhtinud Marc Levesque.

Lõpuks korralikult pesnuna ja maganuna on Käosaar valmis vastama ka viimaks küsimusele, kas ta läheks pärast seda kogemust ka päris kosmosemissioonile. "ui keegi pakuks, siis me läheks! Kõigil võimalust ei ole või ka hetkel profiil ei ole selline, et päriselt kandideeriks astronaudiks, aga me kõik oleme oma elu võib-olla seadnud niimoodi, et meil oleks potentsiaali üks hetk mõne aja pärast. Meil on see huvi, tahtmine ning me mõtleme ja töötame kosmosesektoris," sõnas kosmosepsühholoog.