Lühike vastus on, et tänapäevase tehnoloogiaga ei ole võimalik.

Pikem vastus on, et kuigi teoreetilised võimalused on, kuidas mingi objekt Päikesega kokkupõrkekursile panna, oleks see väga suur ettevõtmine ja tuumajäätmetest lahtisaamise eesmärgil seda kindlasti ette ei võeta.

Seni Päikesele kõige lähemale jõudnud inimtekkeline objekt on Parker Solar Probe (Parkeri päikesesond). See on hetkel kosmoses ja proovib Päikesele läheneda, tehes keerukaid manöövreid Veenuse abil, proovides iga manöövriga orbiiti Päikesele üha lähemale nihutada.

Sond jõuab aga praeguste hinnangute järgi lõpuks Päikesest 6,9 miljoni kilomeetri kaugusele, mis on umbes viis Päikese läbimõõtu. Sondi kõige lähem lähenemine Päikesele oli novembris 2021, kus jõuti 8,5 miljoni kilomeetri kaugusele Päikesest, kuid seda vahemaad nüüd järjest vähendatakse. Vastava sondi maksumus on teadaolevalt 1,5 miljardit dollarit ja see kannab endaga kaasas ainult 50 kilogrammi lasti, praegusel juhul instrumente.

Sellist lähenemist kasutades ka tuumajäätmeid kandev kosmoseaparaat tõenäoliselt aurustuks enne Päikese pinnani jõudmist, seega vastava meetodiga õnnestuks tuumajäätmed muuta auruks Päikese atmosfääris.

Probleem on siinkohal orbitaalmehaanika: lihtsustatult öeldes jääb kõik Maalt välja saadetav vaikimisi tiirlema ümber Päikese sama kaugel Päikesest kui Maa.

Kui väljaspool Maa atmosfääri mingit objekti kiirendada/aeglustada, on võimalik jõuda selliste orbiitideni, mis viivad teiste taevakehadeni, nagu Veenus, Merkuur, Marss, Jupiter, Pluto ja nii edasi. Päikeseni jõudmiseks on vaja sellest orbitaalkiirusest ehk umbes 30 km/s lahti saada. Praegu aga pole praktilisi tõukureid ega rakettmootoreid, mis suudaks otse Maa juurest Päikeseni jõuda ning kasutama peab möödalende planeetidest, et trajektoori Päikesele lähemale korrigeerida. Parker Solar Probe teeb seda Veenust kasutades.

Eks tulevikus võib tekkida võimalusi Päikeseni jõuda, kasutades näiteks keerukamat orbitaalmehaanikat või tulevikutehnoloogiaid. Sellegipoolest tõenäosus, et see muutub praktiliseks tuumajäätmete kontekstis, on üsna väike.

Kosmosesse ladustamiseks saaks jäätmed näiteks panna turvalisele orbiidile, mille puhul nad Maaga enam kokku põrgata ei saa, või siis ladustada neid näiteks Kuul. Mõlemad on tänapäevase tehnoloogiaga tehtavad, ehkki muidugi väga kallid. Tõenäoliselt jääb aga hoomatavas tulevikus Maal ladustamine siiski kõige mõistlikumaks alternatiiviks.