Sillamäe ja Paldiski olid külma sõja ajal Nõukogude Liidu militaarsüsteemis olulised sõlmkohad. Tuumapärand nendes linnades ei esinda kõikehõlmavat katkestust nagu mõnes tuumakatastroofi piirkonnas, näiteks Tšornobõlis. "Elu nendes linnades jätkub, see võimaldab uurida protsesside ja praktikate kohta, kuidas radioaktiivsed mõjud saavad elukeskkonnas piiritletud ja kuidas jäätmetega koos edasi elatakse," rääkis Pikner.

Ta lisas, et nõukogude ajast jäänud tuumajäätmed on tumedavõitu pärand, mida kiputakse ignoreerima ja vältima. "Ometi on nad olemas ja üpris linnade lähedal. Sellised armid maastikes nagu tuumajäätmed ei kuulu üksnes minevikku, vaid mõjutavad ka ümbritseva keskkonna mõtestamist ja tulevikunägemusi," lisas Pikner.

Vanemteadur märkis, et tuumajäätmetega seonduvat kiputakse kujutama keskkonnaküsimusena, mitte niivõrd linna ja elanikke puudutava teemana: "Linn pigem üritab sellest distantseeruda. Oma rolli mängib selles ka soov vastanduda nõukogude minevikule." 

Ta lisas, et näiteks Sillamäe puhul võetakse sealne kesklinn arhitektuuripärandina kaitse alla, sellal kui tuumajäätmeid nähakse minevikku kuuluva keskkonnaprobleemina. "Sillamäe kõrvale on huvitav paralleelina tuua Visaginase linn Leedus, kus on tegeletud tuumapärandi ja linnaruumi seoste tõlgendamisega kogukonnatasandil," märkis Pikner.

Tööstus- ja militaarkompleksidest rikutud elukeskkondi kiputakse lihtsustatult seostama tuleviku energiamajandusega, mis justkui peaks võimalikke negatiivseid mõjusid ruumiliselt koondama: "Oluliselt häiritud maastikke kasutatakse vahel argumendina paigutamaks sinna ulatusliku keskkonnamõjuga infrastruktuure. Näiteks on aruteludes tuumajaama rajamise üle selle võimaliku asukohana kaalutud just Paldiski piirkonda ja Ida-Virumaad," selgitas vanemteadur. 

Ta lisas, et endised sõjasadamad Paldiskis on laienenud kaubasadamateks, mis on üha enam sulgenud inimeste juurdepääsu mere äärde ja tekitanud avaliku protesti.

Samuti märkis Pikner, et tänapäeval Sillamäel tegutsev väärismetallide tehas on oma radioaktiivseid jäätmeid viinud Ameerika Ühendriikide Utah' piirkonda. "Seega on Eesti tuumapärand mitmel viisil osa inimtegevuse planetaarsest mõjust," rääkis vanemteadur.

Sillamäe ja Paldiski tuumajäätmed

Sillamäel tegutses Nõukogude perioodil uraani rikastamise tehas ja legendi järgi kasutati rikastatud uraani ka Nõukogude Liidu esimese aatomipommi jaoks. Uraani rikastati Sillamäel küllaltki lühikest aega kuni 1950. aastate keskpaigani, sest aja jooksul muutus selle tootmine teistes liidumaades odavamaks. 

"Seejärel hakati Sillamäel väärismetalle tootma ja loomulikult kaasnes sellega mitmesuguseid radioaktiivseid jäätmeid. Uraani töötlemise ja väärismetallide jäätmed koguti suurde mereäärsesse basseini, mis on nüüd hermeetiliselt suletud perspektiiviga 1000 aastat," kommenteeris Pikner.

Paldiskisse rajati 1960. aastate lõpus tuumaallveelaevade õppebaas, kus paiknesid kaks allveelaevade tuumareaktorit, mis sisaldasid tuumakütust. "Vene sõjaväe lahkudes võeti küll kaasa vedel tuumakütus, aga radioaktiivsed jäätmed jäid Paldiskisse, mis pandi 1990. aastate teises pooles ajutise betoonsarkofaagi sisse perspektiiviga vähemalt 50 aastat," selgitas Pikner. 

Pikemaajalise radioaktiivsete jäätmete ladustamiskoha loomine Paldiskis on planeeritud paarikümne aasta jooksul. Seega rullub tuumapärandi temaatika lahti väga erinevatel ajaskaaladel. "Linnaplaneerimise vaade toimib hoopis teisel ajaskaalal, kui tuumajäätmete kestmine. Tuumajäätmed puudutavad geoloogilist aega ja on samas osa tuleviku energiaallikatega seotud plaanidest," kommenteeris Pikner. 

Rohepöörde ebavõrdsed mõjud

Muutused energiatootmises toovad kaasa muutusi maastikes, olgu selleks massiivsed mere-ja maismaa-tuulepargid või tuumajaam, mille üle on avalikkuses samuti arutatud. "Selge on see, et ruumiliselt need energiatootmise mõjud ühtlaselt paigutuda ei saa. Ilma mõjudeta energiatootmise viisi pole olemas. Seega ongi küsimus selles, kuidas seda teha nii, et oleks tasakaal ja õiglus. See on Eestis ja globaalselt suur väljakutse," arutles Pikner. 

Ta lisas, et kui mõelda tuumaelektrijaama rajamisele Eestis, siis tuleks muu hulgas hoolikalt ette mõelda ka sellele, kus ja kuidas hakatakse ladustama tuumajäätmeid. "Üha teravamalt tõuseb üles küsimus, kuidas on võimalike keskkonnamõjudega koos edasi elada pikemas perspektiivis ning kuidas seejuures arvestada laiemate sotsiaal-ökoloogiliste kooslustega," rääkis Pikner.

Ukraina sõjalise konflikti ja muutunud geopoliitilise olukorraga valguses on teravamalt üles kerkinud julgeolekuohud, mis võivad koonduda energia suurinfrastruktuuride ja tuumajäätmete ümber. "Ilmselt näeme edaspidigi energiajulgeoleku seostamist riigi autonoomiaga, aga samas pole võimalik ega mõistlik täiesti tagasi pöörata pikemaajalist üleminekut puhtamale taastuvenergiale," rääkis Pikner.    

Teemakäsitlus ilmub kogumikus "Spatial Futures: Difference and the Post-Anthropocene".