Asukoht on kodust ja lähedastest kaugel. Pelgalt ühe mõtte vahetamiseks kulub 23 minutit. Kaaluta oleku tõttu on saanud isegi juuste kammimisest tõsine väljakutse. Õhk on paks ning lehkab osooni ja kehalõhnade järele ning õue jalutama ja värsket õhku hingama minna ei saa. Silmapiirini ulatuva roheluse asemel mõjub igapäevane ühesuguste alumiiniumseinte vahtimine klaustrofoobiliselt isegi tugevaima psüühikaga inimestele. Harjumuspärasest hommikusest päikesetõusust ja õhtusest loojangust on jäänud alles vaid habras mälestus. Viimset aruraasu ähvardavad röövida pidevad õrnad klõpsud ja undamine, millest pääseb vaid magamiskookonis. Laeval on hulk meeskonnaliikmeid, kes on siin ainus seltskond, võimalik, et mingi moment võib nendega ka tühjast tüli tulla.

Eelkirjeldatu on kõigest väike osa stressi tekitavatest teguritest, millega astronaudid kosmosemissioonil arvestama peavad.

Tuleviku astronautide elu võiks veidi kergemaks muuta Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi magistrant Andres Käosaar, ta on esimene eestlane, kes tegeleb astronautide ja ekstreemsete keskkondade meeskondade psühholoogia uurimisega. Kuigi Eesti pole kosmoseriik, arvab Käosaar, et Eesti on sama hea koht niisuguse teema uurimiseks kui mõni teine paik maailmas.

Käosaar, kes on tegev sotsiaalteaduste valdkonnas, lausus, et praegu on kosmoseteadus ja kosmose skeene üsna reaalteaduste põhine. "Vaja on ka sotsiaalteadlasi. Meil on vaja teha uuringuid nende inimeste peal, nende psühholoogia peal, kuidas nad omavahel kultuuridevaheliselt läbi saavad ja nii edasi," selgitas Käosaar.

Käosaar võttis oma uuringus kokku kogu teadmuse, mis on seni uuritud meeskonnatöö kohta nii kosmosepsühholoogias kui ka ekstreemsete keskkondade psühholoogias. "Kuna kosmosemeeskonna valimil on üsna raske katseid või uuringuid teha, siis me uurime ka Antarktika meeskondi, allveelaevnikke, kõrgalpiniste, kelle kogemuste põhjal saame teha mingisuguseid järeldusi ka astronautide kohta," lausus Käosaar.

Ekstreemsete asukohtade valikul on oluline, et seal olevad inimesed oleksid muust maailmast väga isoleeritud. "Neil ei ole püsivat internetiühendust ehk nad on ka sotsiaalselt täiesti isoleeritud, mis on väga hea võrdlus näiteks Marsi-missioonidega," ütles Käosaar.

Mis toimub inimesega ekstreemses keskkonnas?

Ekstreemses keskkonnas hakkavad inimestele mõjuma erinevad stressi tekitavaid asjaolud, sest inimesed kohanevad keskkondadega erinevalt. Näiteks mõnda inimest häirivad kaaslase omadused rohkem kui kedagi teist. "Kui need [stressorid] kuhjuvad, siis võib ta muutuda kergesti ärrituvaks, ta võib plahvatada, nagu me võime ka igapäeva elus näha, kui inimene on tugeva stressi all," märkis Käosaar.

Kui hulk stressoreid hakkab inimesele mõjuma, siis on vajalik kasutada psühholoogilise toimetuleku mehhanismi, et stressoritega hakkama saada. Käosaar selgitas, et näiteks hakatakse ennast isoleerima, raevutsema. Mõned inimesed käivad jooksmas, et stressi maandada, aga oluline komponent on ka sõprade ja sugulastega suhtlemine, et enda emotsioone välja valada. "Seda võimalust selles isoleeritud keskkonnas ei ole ehk tegelikult üks toimetulekustrateegia võetakse ära," rääkis ta.

Niisugused asjaolud hakkavad kahtlemata mõjutama ka meeskonnatööd. Käosaar tõi näitena neljaliikmelise meeskonna, mille üks liikmetest kaldub normaalsest seisundist kõrvale. "Ta ärritub kiiresti, ta ei saa oma tööga nii hästi hakkama, teeb kiireid läbimõtlematuid otsuseid. Kui on väike meeskond ja igaühel on oluline roll, on see ilmselgelt väga ohtlik kogu meeskonnale ning kogu missiooni õnnestumisele," lausus ta.

Senistes kosmoseprogrammides on välditud stressi tõttu murdumist eeskätt ennetustööga. "Füüsiliselt ja füsioloogiliselt testitakse neid inimesi, et nad sobituksid ja oleksid füüsiliselt tugevad ja tervislikud ning see ei mõjutaks nende psüühikat ja meeskonnatööd," lausus ta.

Käosaar on uuringu põhjal järeldanud, milline on eduka kosmosemeeskonna nii-öelda retsept.

• leia hästi toimiv kosmoseorganisatsioon ja missiooni kontrollkeskus;
• mõtle missioon läbi;
• pane kokku kultuuriliselt mitmekesine meeskond, mis on ka sooliselt ühtlaselt jaotatud;
• leia meeskonnaliikmed, kes on oma ala professionaalid, seejuures dünaamilise isiksusprofiiliga, empaatilised ja head meeskonnamängijad;
• las meeskond treenib koos enne missioonile minekut ja õpib tundma kontrollkeskuse liikmeid.

Kolm kõige olulisemat aspekti, mis meeskonna tõhusust tõstavad, on Käosaare leidude põhjal efektiivne kommunikatsioon, meeskonna autonoomsus ja toetav juhtimisstiil.

Andres Käosaar esitleb koos Pedro Marques-Quinteiroga tehtud uuringut ka Rahvusvahelisel Astronautika Kongressil.