Värsked andmed viitavad, et lisaks väävelhappele võib Veenuse atmosfääris leiduda ka neutraliseerivaid aineid ning pilvedes võivad aset leida keerulised keemilised tsüklid, mistõttu happelisus võib olulisel määral varieeruda.

Hüpoteesi kontrollimiseks tuleks läbi viia mõõtmisi ja just siin ulatavad Tartu teadlased kosmoseuuringutele abikäe. Äsja ilmus teadusajakirja "Aerospace" erinumber, mis on pühendatud Veenuse pilvedele. Seal tutvustasid tartlased oma sensori prototüüpi.

Tartu Observatooriumi kosmosetehnoloogia kaasprofessor Mihkel Pajusalu loodab äsja artiklis esitletud sensori peagi Veenusele saata: "Missioonide seeria esimene sond lendab järgmisel aastal, meie loodame oma sensori teele lähetada järgmise missiooniga, mis stardib aastal 2026."

Artikli esimene autor Laila Kaasik haakus projektiga juhuslikult: "Mihkel, keda teadsin konverentsidelt, kirjutas mulle, et neil on astrobioloogia projekt ja kutsus mind kui bioloogi laboritöid tegema."

Uurimisvaldkond intrigeeris ja koostöö sujus ning Laila hülgas senise magistritöö teema, et täielikult Veenuse pilvede projektile pühenduda. Mihkel Pajusalu ja Angela Ivaski juhendamisel kaitses ta mõned kuud tagasi magistritöö pealkirjaga "Happesuse sensori prototüüpimine Veenuse pilvede elukõlblikkuse uurimiseks".

"Töötasin katsetega välja seda, kuidas pigmenti maatriksile siduda ning sensor õigupoolest tööle saada. Samal ajal otsisin ka tööriistu, millega seda kõike hea teha oleks," kirjeldab Kaasik mitmekülgset väljakutset.

Pigment, mida katsetes pruugiti, on fluoressiin, mis UV-lambi all helendab. "Et seda maatriksile siduda, võtsime appi polüvinüülalkoholi, mis hoiab pigmenti paigal. On oluline, et klaasile kantav kiht oleks õhuke ja samas suurusskaalas atmosfääris olevate tilkadega, et sensorkile õigesti tööle hakkaks," kirjeldab Laila Kaasik oma tööd.

Ajakirjas Aerospace ilmunud artikliga "Sensor for Determining Single Droplet Acidities in the Venusian Atmosphere" saab tutvuda väljaandja MDPI kodulehel.