Oma päikesesüsteemis toimuvaga oleme end juba võrdlemisi hästi kurssi viinud, teiste tähtede ümber moodustunud taevakehade ehk eksoplaneetide kohta teame aga vähem, kuna nende pinnal toimuvat pole võimalik näha. Küll aga saab kosmoses asuvate suurte teleskoopide abil analüüsida seda, mil moel nende atmosfäär valgust filtreerib. Selle info põhjal oskavad teadlased välja arvutada, missugused gaasid seal tooni annavad.

Eksoplaneet klaaspurgis

Mainekas MIT-s järeldoktorandina tegutsedes tuli Pajusalul idee kasutada kaugete planeetide atmosfääri infot retseptina ning selle põhjal laboris erinevaid gaasikokteile luua, mida väikeste pärmiseente ja kolibakteritega asustada.

Kolm aastat kestnud katsete tulemusel on ilmne, et mitmed organismid, mis vesinikuatmosfääriga harjunud pole, suudavad selles siiski edukalt kasvada. Ajakirjas Nature Astronomy ilmunud artiklis järeldavad Pajusalu ja tema Ameerika kolleegid, et sellest tulenevalt on alust otsida elu palju enamatelt taevakehadelt, kui seni arvati.

"Praegu on pikka aega kehtinud paradigma, et elu tuleb otsida ainult sealt, kus on palju hapnikku. Paraku on praeguste tehniliste vahendite abil praktiliselt võimatu eksoplaneetide hapnikukontsentratsiooni täpselt mõõta. Meie uurimuse tulemus annab aluse otsida elu ka vesinikurikaste atmosfääridega planeetidelt, mille uurimine kosmoseteleskoopide abil on juba vägagi võimalik. Seega on meil nüüd põhjust päriselt algust teha maavälise elu otsingutega, mis muidu oleks veel pikalt edasi lükkunud," nendib Pajusalu.

Kosmiline aine vahetus

Tähtedevahelise ruumi keemia on kõikjal sarnane ja Mendelejevi tabel kehtib ka teistes galaktikates. Põnevaid näiteid päikesesüsteemide vahelisest aine vahetusest saabub iga komeedi ja asteroidiga, mis teekonna käigus lagunevad ja tolmutükke ning suuremaid kamakaid endast maha jätavad ning seeläbi ainet ühest päikesesüsteemist teise viivad.

Kas hea tahte korral oleks võimalik ka vastupidine suund, ehk mõnele sobiva atmosfääriga eksoplaneedile pärmiseene koloonia saatmine? Pajusalu sõnul on ka meile lähimad eksoplaneedid selle teoreetilise võimaluse kaalumiseks siiski liiga kaugel. Küll aga on tal lootus, et tänu äsjaavaldatud uurimusele on tulevikus lihtsam kosmoseteleskoopide hinnalisele vaatlusajale pretendeerida ning uute andmete baasil laboris mudeldamist jätkata.

Järgmine suur samm inimkonna jaoks eksoplaneetide atmosfääriuuringute rindel on 2028. aastal Prantsuse-Guajaanast ilmaruumi lansseeritav ARIEL-i kosmoseteleskoop, mille konsortsiumis osaleb ka Eesti. Sama kanderaketiga sõidab meie Maalt välja ka praegu Tartu Observatooriumis ehitatav optiline periskoopkuvar OPIC, mis läheb Euroopa Kosmoseagentuuri missiooni raames teistest planeedisüsteemidest pärit komeete ja asteroide pildistama.