Marsil maandunud kulgur hakkab uurima iidse järve põhjas olevaid setteid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Suure tõenäosusega jõuab inimene Marsile paarikümne aasta jooksul. Autor/allikas: Nicolas Lobos/Unsplash

Marsile jõudnud NASA kulgur Perseverance on varustatud tehnoloogiaga, mis võimaldab senisest tõhusamalt uurida elu võimalikkust planeedi kauges minevikus. Lähima paarikümne aasta jooksul on tõenäoline, et punaplaneedi pinnale jõuab ka inimene.

Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia vanemteadur Mihkel Pajusalu sõnul tulenes missiooni edukus sellest, et see oli teine katsetus tehnoloogiaga, mida aastal 2012 kasutati kulguriga Curiosity. "Seekord oli tehnoloogiat mitu aastat edasi arendatud. Näiteks lisati kulguri arendamise viimases faasis optilise navigatsiooni süsteem, mis andis võimaluse kasutada kaamerapilti võimalikult ohutu maandumiskoha leidmiseks. Üks Apollo missioonidest peaaegu ebaõnnestus just selle tõttu, et maandur maandus kraatri ääre peale."

Kulguri maandumispaiga valimisel ise osalenud Pajusalu märkis, et liigset optimismi tuleb esialgu siiski talitseda. "Me täielikult veel ei tea, kui hästi kõik õnnestus. Me teame, et kulgur jõudis Marsi pinnale ja saatis pilte, aga seal võib olla ka midagi katki läinud. Seda saab teada siis, kui süsteeme hakatakse lähipäevil katsetama."

Marsile jõudnud kulgur on varustatud varasemast tõhusamate uurimisinstrumentidega, mille hulka kuulub piltide tegemiseks mõeldud droon. Lisaks on kulguril katseseade, millega üritatakse luua Marsil leiduvast atmosfäärist hingatavat õhku, täiendas Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses kosmosevaldkonna juhina töötav Rauno Gordon.

Peamine tegur, mis annab Perseverance'ile eelise võrreldes eelmise missiooniga, on Pajusalu sõnul selle maandumiskoht, mis sai omakorda võimalikuks tänu tehnoloogiauuendustele. "Praegu maandus kulgur kraatri põhjas, millega Curiosity puhul poleks ilmselt riskeeritud. Maanduti iidse järve põhjas, millesse on sisse ja välja voolanud jõgi. Tegemist on seega jõedeltaga."

Pajusalu täpsustas, et elu otsimise seisukohalt sobib jõedelta hästi, sest on tõenäoline, et just seal on säilinud mikroorganismide mikrofossiilid. "Kui seal on elu olnud, siis aja jooksul on selle jäänused kattunud õhukeste settekihtidega, mille kaudu on võimalik minevikus eksisteerinud bakterite kohta infot saada."

Kulgur Maale ei naase

Esimesed paar nädalat kulub kulguri töövalmis seadmiseks. "Alguses hakatakse katsetama läbi instrumente ja vaatama, mis töötab ja mis ei tööta, samuti tegeletakse keskkonna uurimise ja tööde planeerimisega. Hiljem hakkab kulgur liikuma praegusest asukohast mõnevõrra eemal asuvate jõesetete poole, millest on võimalik erinevate kaameratega pilte teha," selgitas Pajusalu.

Marsilt on leitud setteid, mis sarnanevad Maa peal olevatele. Eluga seonduvaid leide pole veel seni olnud. "Kõigepealt tulevad pildid, mida hakatakse analüüsima. Setete uurimine võiks anda hea võimaluse elujälgede otsimiseks. Millal selleni jõutakse, seda on praegu raske ütelda," täiendas Pajusalu. Lisaks on kulguril instrumendid, millega saab määrata kivimite keemilist koostist ning otsida vett ja jääd.

Käimasoleva missiooni ühe eripäranaon kulguril ka ülesanne koguda proove, millele tuleb hiljem järgi minna, sest kulgur ise Maale ei naase. "Tulevikus läheb mingi teine missioon, mis võtab need proovid sealt peale ja toob tagasi Maale. Selle jaoks konkreetset plaani praegu veel ei ole. See tähendab, et siin on juttu kümnest või rohkemast aastast, millal see reaalselt toimuda võiks," selgitas Pajusalu.

Inimene jõuab Marsile järgmise paarikümne aasta jooksul

Lisaks mehitamata Marsi missioonidele on olemas selge väljavaade, et lähitulevikus jõuab punaplaneedile ka inimene. Rauno Gordon hindas, et praeguste edusammude juures on tõenäoline, et see juhtub järgmise 20 aasta jooksul.

Lisaks vee leidmisele on inimese Marsile lennutamiseks vaja kohapealt leida materjale, millest saab valmistada tagasireisiks vajaliku kütuse. "Kindlasti enne, kui inimene sinna läheb, katsutakse jõuda nii kaugele, et kütust oleks võimalik toota kohapeal. See rakett, millega inimesed Marsile lendavad, on nii suur, et sellele ei ole võimalik kogu tagasiteekütust kaasa panna," selgitas Gordon.

Olukorras, kus Mars ja Maa asuvad ühel pool päikest, võtab reis Marsile aega umbes pool aastat. Tõenäolise stsenaariumi järgi viibiks inimene Marsil 2-3 kuud, aga võimalik, et ka pikemalt. "Ma loodan, et neid missioone on mitu. Kui läheb sinna üks seltskond, kes on seal paar kuud, siis läheb sinna ka teine ja kolmas seltskond. Kui lendab mitmeid rakette, siis on tõenäoline, et mõni missioon osutub selliseks, mille raames otsustatakse paar-kolm aastat kohapeal olla," arutles Gordon.

Gordoni sõnul on poliitilist tahet ja mitmete osapoolte koostööd nõudva mehitatud missiooni kohal ka olulisi küsimärke. "Praegu kardetakse, et inimesi kandev rakett ei ole piisavalt kindel kiirguse suhtes. Näiteks tõstab kosmosest pärinev kiirgus märgatavalt kasvaja tekkimise riski. Seega on üks eesmärk muuta rakette kiirguskindlamaks."

Marsil hingatavat õhku praktiliselt ei ole. Seega tuleb väljas liikumiseks kasutada rõhu all olevat skafandrit. Gordoni sõnul sobivad inimesele Marsil elamiseks koopad ja laava liikumise tagajärjel tekkinud torud. Sellisel juhul kaitseks inimest radiatsiooni eest paks pinnasekiht.

"Laavatorus saab selle ette ehitada nii hea ukse, et sinna sisse saab teha täiesti hingatava keskkonna. Seal elad juba nagu kodus," arutles Gordon.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: