Täid säilitasid Lõuna-Ameerika muumiate saladusi

Täid ja nende munad ehk tingud kinnituvad juuste külge spetsiaalse kleepuva sideaine abil. Kuna sideaine säilitab hästi kõike, mis sellesse satub, sai rahvusvaheline teadlasrühm Lõuna-Ameerika muumiate päid uudistades aimu nüüd omaaegsete inimeste rändest, elukeskkonnast ja põlvenemisest.
Kes on kunagi püüdnud luubi ja pintsettidega juustest tinge eemaldada, teab, kui kangekaelselt emased peatäid oma järglasi karvade külge kleebivad. Siiski suudavad täid üllatada ka kõige kogenumaid meditsiiniõdesid. Varasemate uuringute järgi on jonnakalt kinnijäänud täimune leitud ka 10 000 aastat vanade juuste küljest, vahendab Smithsonian Magazine.
Nüüd suutis täi jalgadest erituv liimjas ollus üllatada teadlasi veelgi enam. Selgrootute bioloogi Alejandra Perotti juhitud töörühm leidis, et täide sideaine püüab ja säilitab erakordselt hästi kõike, mis selle külge satub: sealhulgas muistsete täide all kannatanud inimeste DNA-d.
Uuring ise meenutas kohati stseeni filmist "Juuraajastu park", kus dinosauruste DNA-d hoidsid tallel sauruste verd imenud sääsed, kes olid aastatuhandeteks merevaigu sisse kinni jäänud. Praegusel juhul oli emane täi eritanud sideainet oma suguelunditest, et kinnitada muistsete inimeste juuste külge oma munad. Täid kimbutasid 1500–2000 aasta eest Argentiina Andides alanud inimesi ka surma eel.
Täide eritisse jäid muu hulgas kinni inimeste peanaharakud. Perotti ja kolleegid järjestasid neist rakkudest pärit genoomid ja avastasid, et muistsed lõuna-ameeriklased pärinesid Lõuna-Venetsueela ja Colombia vihmametsadest. Ühtlasi selgus, et liimi sisse jäänud DNA on kvaliteedilt võrreldav varem hammastest eraldatuga. Seega säilitab sideaine DNA-d sama hästi kui näiteks tihke ja kõva koljuluu.
Muistsete juuste, riiete ja muude tekstiilide proovidest on leitud täisid kõikjalt maailmast. Uue uuringu tuules võivad need kõik edaspidi aimu anda oma kunagiste omanike geenimaterjalist. Meetod võimaldab teadlastel uudistada DNA-d kivistisi puurimata ja lõhkumata.
Lõuna-Ameerika asustusloo jälil
Kaks uuringus vaadeldud muumiat maeti umbes 2000 aasta eest Andides Calingasta koobastesse ja orvanditesse tänapäeva Argentiina keskosas asuvas San Juani provintsis. Tegu on külma, kuiva piirkonnaga, kus isegi orud laiuvad merepinnast umbes 3000 meetrit kõrgemal. Sellises keskkonnas säilisid nii muumiad kui ka nende parasiidid väga hästi.
Uurijad kahtlustasid, et inimese DNA-d võib leiduda tingude karvale kinnitamiseks kasutatud sideainest ümbrises. DNA-d siduva värvi ja eriliste kujstamistehnoloogiate abil leidsidki nad aine seest inimeste hästi säilinud rakutuumi. Tillukese toru abil võtsid uurijad sealt DNA-proove.
Leitud geenimaterjal osutas, et muumiad olid suguluses Amasoonias 2000 aasta eest elanud inimestega. Selgus, et kohalikud Ansilta kultuuri mägilased saabusid piirkonda tänapäeva Lõuna-Venetsueela ja Colombia vihmametsadest.
Avastus aitab teadlastel paremini mõista Lõuna-Ameerika eelajalugu. Seda on väga keeruline uurida, kuna paljud põlisrahvad hävitati, assimileeriti või küüditati juba sajandite eest.
Oma avastuse õigsuse kontrollimiseks analüüsis töörühm ka tingude enda DNA-d ja võrdles neid teiste teadaolevate täiasurkondade omaga. Ilmnes, et kahjurite rändelugu Amasooniast Andidesse peegeldas oma peremeesliigi rännet. Perotti sõnul oli huvitav seegi, et kõik analüüsitud tingud olid sama päritolu.
Kuna täide sideaine säilitab kõike, mis sinna satub, leidsid uurijad märke keskkonna-DNA-st, mis ei pärinenud inimestelt ega täidelt. Jälgi leidus nii erinevatest bakteritüvedest kui ka Merkeli raku polüoomviirusest. Aastal 2008 avastatud viiruse kohta on see varaseim teadaolev leid. Polüoomviirus võib põhjustada nahavähki ja uurijate oletamisi võib täidel olla selle levikus oma osa.
Uurimisrühma huvitas ka tingude ülesehitus ja kinnitumisviis. Seegi andis muistsete inimeste kohta infot, sest näiteks munevad täid külmas keskkonnas pigem sooja kolju lähedusse. Tingude paiknemine muumiate peas viitas, et omal ajal pidid need inimesed trotsima äärmuslikke külmakraade. Pole välistatud, et nende elu lõpetas just külm.
Uuringuga mitte seotud bioloog David Reedi sõnul on töö erakordne, sest autoritel õnnestus järjestada genoom pealtnäha tähtsusetust allikast ja saada peatäide abil aimu inimeste rändest. Inimeste kooselu parasiidiga on eelneva tõendusmaterjali valguses kestnud juba mitu miljonit aastat. Täide genoomid jõudsid teadlaste huviorbiiti aga alles nüüd.
Muumiate ja arheoloogiliste leiukohtade vaatlused kinnitavad, et paljude muistsete inimrühmadega käis kaasas arvukas pea- ja riidetäide asurkond. Leitud on ka spetsiaalseid kamme, mille abil muistsed lõuna-ameeriklased tüütutest kahjuritest vabaneda püüdsid.
Uuring ilmus ajakirjas Molecular Biology and Evolution.
Toimetaja: Airika Harrik