Quetzalcoatlus on oma 12-meetrise tiivaulatusega uurijate sõnul kahtlemata üks erakordsemaid olevusi, kes iial maamunal elanud. Hiidroomaja suutis ka lennata, kuid kuidas täpselt ta maapinnalt õhku tõusis jäi teadlastele seni mõistatuseks, vahendab Gizmodo.

Lugejal, kes mõistatab, milliseid eksootilisi eluvorme võib leiduda kaugetel planeetidel, tarvitseb piiluda vaid Maa enda minevikku. Kriidiajastul 70 miljoni aasta eest elanud Quetzalcoatlusel ei jäänud eksootilisusest puudu. Tema tiivaulatus jäi 10–12 meetri vahele, mis teeb temast teadaolevalt kõigi aegade suurima lendava looma.

Kükita ja hüppa

Paleontoloogid leidsid Quetzalcoatlusest esimesi märke 1970. aastate alguses, kuid hiidlendajast oli siiamaani teada väga vähe. Uuringut alustades teadsid uurijad kindlalt ainult ühte Quetzalcoatluse liiki nimega Quetzalcoatlus northropi. Kui algselt peeti väiksemaid luid noorsauruste luudeks, osutus määrang ekslikuks.

Selgus, et väiksemad luud kuulusid kahele senitundmatutel pterosauruse liigile: Quetzalcoatlus lawsoni ja Wellnhopterus brevirostri. Neist esimene sai oma nime liigi avastaja paleontoloog Douglas Lawsoni järgi. Q. lawsoni tiivaulatus jäi 5,6–6 meetri vahele.

Mis mõõtu pterosaurused ka poleks, on neil California Ülikooli emeriitprofessori ja uuringu morfoloogiaosa kaasautori Kevin Padiani sõnul suured rinnaluud. Nende külge kinnituvad lendamiseks vajalikud lihased, mis tähendab, et kogukama kerega olevus oli suurepärane lendaja.

Sauruse õhkutõusu oli seni keeruline kirjeldada, sest suurema liigi Quetzalcoatlus northropi luid on leitud vaid mõnikümmend. Kuna pisema liigi esindajate luid on säilinud sadade kaupa, õnnestus uurijatel luua osaline rekonstruktsioon, mis lubaks teha järeldusi ka suurema liigi kohta.

Varasemate teooriate järgi kõigutas Quetzalcoatlus end õhkutõusuks nahkhiire kombel ettepoole või siis jooksis albatrossi kombel kiiresti samal ajal meeleheitlikult tiibu lehvitades. Uue uuringu järgi tõusis Quetzalcoatlus õhku aga hoopis esmalt kükitades ja seejärel 2,4 meetri kõrgusele õhku hüpates. Maast lahti saanuna jätkas hiidsisalik juba tiibu lehvitades.

Suur üksiklane ja väike seltsija

Teadlased uurisid oma töös Big Bendi rahvuspargi geoloogilist konteksti ja leidsid, et kriidiajastul laius seal igihaljas mets. Suurema Quetzalcoatluse eluviis meenutas uurijate sõnul tänapäeva haigru oma: ta pidas jõgedes ja ojades omapäi jahti. Väiksem Q. Lawsoni võis puutuda oma liigikaaslastega kokku aga rohkem, sest nende luid leiti rohkem ühest hunnikust koos.

Uuring näitab ka, et hiiglaslikud pterosaurused olid tõenäoliselt põhjast sööjad, mitte sukeldujad. Oma hambutute nokkadega korjasid nad üles jõe- ja järvepõhjas elutsevaid krabisid, merekarpe ja ussikesi.

Monograafia näol on tegu seni kõige põhjalikuma Quetzalcoatluse käsitlusega. See lahkab muu hulgas liigi avastamist ja levikut, elukeskkonda, kehalisi omadusi ja taksonoomiat, uuendatud evolutsioonilist sugupuud ja luude morfoloogilist analüüsi. Viimase käigus taastasid teadlased olevuse luustiku proportsioonid ja võimaliku liikumise.

Ehkki uus uurimus on varasematest põhjalikum, jääb liigi kohta endiselt palju ebaselgeks. Näiteks pole teada, mida nad täpselt sõid, kuidas kõndisid ja kuidas neil õnnestus omaaegseid kiskjaid vältida. 

Seni on kõik kinnitatud ja võimalikud Quetzalcoatluse kivistised leitud Texase osariigist Big Bendi rahvuspargist ja need asuvad hoiul Texase Ülikooli roomajate paleontoloogia kogus.

Teadustöö ilmus monograafiana ja selle artiklid ajakirjas Journal of Vertebrate Paleontology.