Seda, et haistmismeel toidu maitset mõjutab, teab ilmselt igaüks, kes on kunagi söömise ajal nina kinni pigistanud. Nüüd selgub, et toidu maitse võib omakorda mõjutada haistmismeelt ja kallutada meie eelistusi toidu valikul, vahendab ScienceAlert.

Teadlased oletavad, et tegu on inimaju kaitsetaktikaga. Aju püüab tagada, et inimene ei sööks liiga palju üht ja sama toiduainet ning muuta sellega inimese toiduotsingud võimalikult kasutoovaks.

Uuringu autori ja Northwesterni Ülikooli neuroloogi Thorsten Kahnti sõnul võib siinkohal ette kujutada muistseid korilasi. Kui nad metsast marjad üles leidsid ja ära sõid, muutus nende nina marjade osas tundetumaks. Nii võisid nad haista paremini muid ja teistsuguse toiteväärtusega metsaande. 

Varasemate uuringute järgi sõltub toidu meeldivus inimese jaoks sellest, mida ta parasjagu söönud on. Uus uuring on aga üks väheseid, mis seob isu või isutuse just lõhnatundlikkusega. 

Närilistel tehtud uuringud osutavad näiteks, et paastumine võib mõjutada nende haistmissibula ehk lõhnatajuga seotud aju osa aktiivsust. Uue uuringu autorid leidsid aga 2019. aastal, et unepuuduses inimene võib tunda energiarikaste toitude lõhnu teravamalt. Ehkki tegu oli vaid esialgsete uuringutega, viitasid needki, et söögiisu mõjutab lõhnataju.

Nüüd palusid uurijad 30 katseisikul tulla laborisse tühja kõhuga ja hoiduda enne seda vähemalt kuus tundi söömisest. Katseisikud viidi magnetresonantstomograafi alla, kus neil lasti haista kümmet eri lõhna. Kõik lõhnad koosnesid kahest aroomist: üks aroom meenutas kas pitsat või kaneelisaia, teine mändi või seedrit. 

Toidu ja puidu aroomide osakaal oli lõhnati erinev. Osalejatel paluti iga lõhna kohta öelda, milline aroom on selles nende jaoks kõige tuntavam. Peale esimest katset anti osalejatele süüa kas pitsat või kaneelisaiu, misjärel paluti neil uuesti kõiki lõhnu nuusutada ja kirjeldada. Autorite sõnul oli katsetevahelise söömingu eesmärk tekitada uurimisalustel täielik täiskõhutunne.

Täis kõhuga uuesti lõhnu kirjeldades said osalejad paremini aru puhtama koostisega lõhnadest, kus üks aroom oli selgelt tugevam. Mida võrdsem kahe aroomi osakaal oli, seda rohkem mõjutas osalejate kirjeldust aga nende vahepeal söödud toit.

Teisisõnu, pitsat söönud inimesed ei tundnud pitsa ja männi lõhnasegus pitsaaroomi tõenäoliselt ära. Samuti tundsid kaneelisaiu söönud inimesed seedri ja saiakese lõhnasegus pigem seedrilõhna. 

Hommikul näljasena eristasid nad segude koostist palju paremini. Näiteks sai üks osaleja näljasena aru, et nuusutab pitsat, kui lõhnasegus moodustas pitsaaroom täpselt poole. Hiljem pidi lõhnasegu koosnema 80 protsendi ulatuses pitsaaroomist, et sama inimene täis kõhuga just pitsalõhna märkaks.

Vaadates katse ajal tehtud magnetresonantstomograaf-pilte jäädvustusi, märkasid uurijad katseisikute ajus korduvat mustrit. Ilmnes, et enne ja pärast toidukorda aktiveeruvad ajus erinevad lõhnatajuga seotud rajad. Näiteks reageeris kaneelisaiu söönud inimeste aju magusale saialõhnale palju nõrgemalt.

Uurijate sõnul ei suuda magnetuuringud paraku otseselt mõõta aju aktiivsust haistmissibulas. Seetõttu pole veel teada, kust need lõhnataju muutused ajus tegelikult alguse saavad.

Uuring avaldati ajakirjas PLOS Biology.