Kui meie aju eristab värve lainepikkuse ja noote sageduse põhjal, siis pelgalt lõhnamolekuli keemilist koostist vaadates aju lõhnu eristada ei suuda.

Näiteks võib restoranis jäätist tellinud klient eristada lõhna põhjal kohvi- ja sidrunijäätist, sest need lõhnad on omavahel piisavalt erinevad. Kui samal kliendil paluda eristada lõhna järgi laimi- ja sidrunijäätist, jääks ta ilmselt hätta, sest mõlemad lõhnavad tema jaoks lihtsalt nagu tsitrusviljad. Selles näites välistab aju väikesed erinevused sidruni- ja laimilõhna vahel ja üldistab, et tegemist on tsitruselõhnaga.

Nüüd tegid Itaalia tehnikainstituudi ja Harvardi ülikooli teadlased kindlaks, kuidas aju täpselt erinevaid lõhnu "lahti muugib".

Uuringu juhtivautori Giuliano Iurilli sõnul selgus, et ninas asuvad aferentsed (väliskeskkonna infot närvisüsteemi vahendavad – toim.) närvirakud analüüsivad kinnipüütud lõhnu molekulhaaval peaaegu masinliku täpsusega.

Siiski kehtib selline masinlik täpsus ainult lõhnataju "eesukses" ehk ninas. Analüüsiviis muutub, kui ninas kogutud ja läbivaadatud info jõuab ajus asuvasse haistmiskorteksisse. Seal muutuvad lõhnade kirjeldused isiklikumaks ega sõltu enam lõhna keemilise koostise üksikasjadest.

Ajus hakkab lõhnatuvastusel rolli mängima meie mälu. Korteks leiab lõhnade vahel sarnasusi, ammutades ainest meie varasematest kogemustest. Näiteks kui meie nina haistab etanooli molekuli ja okteen-3-üüli atsetaadi molekuli, siis meie haistmiskorteks peab sama lõhna lihtsalt kunagi proovitud eksootilise alkoholijoogi aroomiks.

Iurilli sõnul mõjutavad meie varasemad kogemused seega viisi, kuidas haistmiskorteksi närvirakud ninast saadud infot vahendavad. Avastust saab tema sõnul rakendada tehisintellekti arenduses. Lõhnatundlik robot võiks näiteks olla võimeline ümbritseva keskkonna ohutust hindama või haistma inimese kombel kähku lenduvaid lõhnaosakesi.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.