Kuidas saab olla, et palli suurepäraselt valdavad jalgpallurid, kes tabavad hõlpsasti märki ka 50 meetri kauguselt, eksivad 11 meetri löögil, küsis teadlaste lähteküsimust uuringu kaasautor Max Slutter, Hollandis asuva Twente Ülikooli magistrant. Slutter lisas, et päris kindlasti mängib rolli suur psühholoogiline pinge, kuid selle toimimist poldud seni täpsemalt uuritud.

Küsimusele vastuse saamiseks mõõtsid teadlased jalgpallurite ajuaktiivsust penalti löömise ajal. Selleks panid nad 22 vabatahtlikule penalti löömise ajaks pähe spetsiaalse peaseade, mis võimaldas jälgida ajuaktiivsust liikumise pealt. 

Penalteid löödi seejuures eri pingeolukordades. Esiteks löödi palli tühja väravasse ja seejärel sõbralikult käituva väravavahi vastu. Kolmandal juhul katsus väravavaht penaltilööjat häirida ja mängu lisati auhind.     

Selgus, et pingelisemas olukorras olid edukamad need, kellel muutusid aktiivseks konkreetse ülesandega seotud ajuosad. Näiteks täheldati motoorse ajukoore suurenenud aktiivsust. Viimast seletab asjaolu, et penalti löömine on lahutamatult seotud liikumisega. 

Mängijatel, kes olid rohkem närvis ja kippusid penaltitel eksima, oli kõige aktiivsem eesajukoor, mis tegeleb muu hulgas pikaajalise planeerimisega. See viitab sellele, et mängijad mõtlesid löögi ajal eksimusest tulenevatele tagajärgedele. See aga kahjustas nende sooritust.

Teadlased usuvad, et mängijate ajuaktiivsuse kaardistamine võib aidata neil pingeliste olukordadega paremini kohaneda. Nad spekuleerivad, et nende meetodi kaudu saadud info alusel võiks sportlased suuta treenida ennast nii, et lülituks sisse pallimängu soodustavad ajuosad.    

Uurijate sõnul võiks seda lähenemist kasutada ka teiste erialade puhul. Näiteks võiks sellest kasu olla ajukirurgias, kus samuti on vaja tegutseda pingeolukorras.   

Uuring ilmus ajakirjas Frontiers in Computer.