"Ma tahtsin välja selgitada, mis juhtus Eesti jalgpalliga NSV Liidu anneksiooni perioodil, mis kahe maailmasõja vahel oli kõige populaarsem nii harrastajate kui ka publiku arvu poolest," selgitas Schwede. 

Eraldi artiklis spordialade meediakajastusi uurinud Schwede rõhutas lisaks, et koos kergejõustikuga oli jalgpall Eesti Vabariigi ajal kõige enam meedias esindatud ala.

Pealtvaatajate rohkust seletas Schwede sõnul muu hulgas asjaolu, et Eestis ei olnud sisehalle. See tähendab seda, et tollal väga populaarsetel aladel, nagu näiteks poks, tõstmine ja maadlus, sai pealtvaatajaid olla ainult mõnesaja ümber. Kõige rohkem oli neid staadionivõistlustel, kus olid kergejõustik ja jalgpall.

"Kui ajakirjandus nägi, et tuhanded inimesed käisid jalgpalli vaatamas, hakati seda rohkem kajastama. Jalgpallile elati kaasa ja sealt hakkasid tulema kangelased, kellest räägiti ja kirjutati," selgitas Schwede.

Jalgpalli laia ühiskondlikku kandepinda peegeldasid näiteks tuntud karikaturisti Vello Agori 1920. aastate alguses ilmunud karikatuurid. "Kõige suurema tiraažiga ajalehes "Esmaspäev" ilmus tema karikatuur Kapsaussist kui Eesti rahva kangelasest. Kapsas oli aga tuntud jalgpalluri Arnold Kuulmani hüüdnimi," kirjeldas Schwede.

Jalgpalli populaarsust näitasid ka aasta sportlaste valimised. Näiteks 1937. aastal pääsesid lõppvooru võitjaks osutunud Paul Keres ja jalgpalliväravavaht Evald Tipner. Välja jäid aga tõstmises maailmarekordi püstitanud Arnold Luhaäär ja kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu, kes oli samal aastal tulnud Euroopa meistriks Kreeka-Rooma maadluses.

Mängud Euroopa tippklubidega

Mandri-Euroopas toimus jalgpalli professionaliseerumine 1920. keskpaigas. Esimeste riikide seas tekkisid profiliigad Austrias, Ungaris ja Tšehhoslovakkias, mis olid tollal tugevamad kui näiteks Itaalia ja Hispaania liigad, kuhu professionaliseerumine jõudis hiljem. 

Needsamad profiklubid hakkasid kahe hooaja vahel rahateenimise eesmärgil käima turneedel ja tulid mitut puhku ka Eestisse. Kuigi vastu tuli võtta ka suuremaid kaotusi, siis kohati olid Eesti klubid Euroopa tippliigade esindajate vastu mängides igati konkurentsivõimelised. "Näiteks Tallinna Kalev võitis kahel aastal järjest Viini Herthat, mis oli Austria profiliiga keskmik," sõnas Schwede.

Jalgpalli eelisseisu näiteks korvpalli ja võrkpalli ees seletas Schwede sõnul seegi, et jalgpalli sai nende aladega võrreldes hoo sisse ligi kümme aastat varem. Esimene dokumenteeritud mäng kahe Eesti klubi vahel toimus aastal 1909. "Esimestel aastatel mängiti Soome klubidega ning mitmete välismaa sõjalaevade meeskondadega. See aitas luua kontakte ja tõsta taset," selgitas Schwede.

Eesti jalgpallikoondis 1924. aasta Pariisi olümpial

Kui klubide ümber oli palju positiivset tähelepanu ja kaasaelamist, siis rahvuskoondise tegemisi saatsid sõdavahelisel perioodil ka kriitilisemad noodid. Näiteks heitis meedia koondises mängijatele ette rahvustunde ja motivatsiooni puudumist. Maavõistlusmänge peeti enamasti Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga.

Eesti osales 1924. aastal Pariisi olümpial, kus lisaks Euroopa riikidele osalesid ka Egiptus, USA ja Uruguay. "See oli esimene suur koondiste tiitlivõistlus, kus oli esindatud rohkem kui üks manner," selgitas Schwede. Eesti kaotas penaltist 0-1 USA-le, kes omakorda alistus järgmises voorus turniiri võitjaks tulnud Uruguayle. 

Schwede selgitas, et 16 meeskonnaga mängitud olümpiaturniirile pääsemiseks kvalifikatsioonimänge ei mängitud ja osalema pääsesid kõik riigid, kes selleks soovi avaldasid.

Jalgpalli allakäik nõukogude perioodil

Nõukogude perioodil muutusid jalgpalli edendamise tingimused üpris radikaalselt. Esiteks pidid Eesti klubid nüüd konkureerima 170 miljoni elanikuga Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, kus oli tugev keskmine tase ja pildil püsimine muutus aina raskemaks.

Teiseks soosis nõukogude riiklik spordipoliitika olümpiaalasid, kus oli kergem lääneriikidega võrdluses silma paista. Enamasti olid need individuaalalad, nagu näiteks ujumine, riistvõimlemine, kergejõustik ja tõstmine. "Jalgpalli arendamine oli seevastu kulukas ja heade tulemuste saavutamine polnud garanteeritud. Kuigi rahva huvi oli alguses endiselt olemas, hakkas kohalik jalgpalli minetama oma tähtsust. Ka ajakirjanduse huvi jalgpalli vastu vähenes," selgitas Shwede. 

Lisaks mängis rolli ühiskonna venestamine. Kuna jalgpall oli Eestisse saabuvate venelaste jaoks oluline spordiala, siis hakkasid eestlased jalgpalli juurest taanduma. "Hirmuõhkkonnas sooviti üha vähem venelastega kokku puutuda. Eestlased sulgusid omade alade külge, mida kohalikud venelased väga ei harrastanud," kommenteeris Schwede.

Nende arengute tulemusel hakkas perspektiivitunne jalgpalli harrastavate noorte seas ära kaduma. "Noorel inimesel on vaja teada, et ta tegeleb alaga, kus on võimalik kuhugi välja jõuda. Näiteks korvpallis, mis Nõukogude Liidus tervikuna oli võrreldes jalgpalliga oluliselt vähem populaarne, oli läbilöömine ja liidu koondisse jõudmine tunduvalt lihtsam," sõnas Schwede.

Kuidas taastada endine hiilgus?

"Jalgpall tahab taastada oma koha, mis kommunism ära võttis. Jalgpall on kommunismiohver," arutles Schwede.

Iseseisvunud Eestis pole jalgpalli ülesehitamine läinud siiski üleliia libedalt. Seda mõjutas muu hulgas 1990. aastatel Eestisse jõudnud satelliittelevisioon, mille tulemusel hakkas publik jälgima rahvusvahelisi liigasid. "Kui seda poleks tulnud, siis oleks kohaliku jalgpalli renomee taastamine olnud lihtsam. See on üleilmne probleem. Uuringud näitavad, et kohalikud liigad marginaliseeruvad, sest elatakse kaasa suurtele liigadele," märkis Schwede.

Kuigi Schwede doktoritöö taasiseseisvunud Eesti jalgpalli arenguid täpsemalt ei käsitle, mainis autor, et laiemate hinnangute andmiseks võiks vaadata ka seda, kuidas on Eestil läinud võrreldes teiste liiduvabariikidega. "Kes meid edestavad? Venemaa ja Ukraina kindlasti ning eri ajahetkel mõni veel. Mingi hetk oli Eesti  rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA edetabelis endiste nõukogude liiduvabariikide seas kolmandal kohal," rõhutas Schwede. 

Värske doktor lisas, et hoolimata kohaliku jalgpalli kõikuvatest tulemustest on noortel profijalgpalluriks pürgimisel nõukogude perioodiga võrreldes palju rohkem usku ja motivatsiooni.