Arhitekt: ootan aega, mil puitehitised taas linna tungivad

Välistingimustesse kohandatud bussipeatus.
Välistingimustesse kohandatud bussipeatus. Autor/allikas: Arno Mikkor. RMK fotod (arno@arnomikkor.com)

Liigagi tihti juhtub suurarendustes, et esmalt saab paika lennukas kavand, mille teostamiseks otsitakse sobivad materjalid hiljem. Eesti Kunstiakadeemia teaduri ja arhitekti Sille Pihlaku sõnul peaks hoone loomisel alustama materjalist ja sellele omastest kvaliteetidest, luues algosa – niinimetatud lego tüki, millest uus arhitektuur saab sündida.

  • Puitehitisi kerkib üha rohkem, sest see sobitub Euroopa Liidu kliimaeesmärkidega.
  • Euroopa Komisjoni algatatud Uue Bauhausi liikumine otsib viise, kuidas luua kliimaneutraalseid ehitisi: puidust ja nüüdisaegsetele vajadustele vastavaid.
  • Tuleviku puitmaja ei panda kokku palkidest ega raudbetooni kopeerivatest niinimetatud magala paneelidest, vaid uut tüüpi algosadest ehk moodulitest, mis on materjalisäästlikud ja paindlikud.
  • EKA arhitektid otsivad seda uut algosakest ehk legotükki. Nad on ühe võimalusena välja pakkunud ristkihtliimpuitplaadi tootmisjääkidest ehk akendest ja ustest bussipeatuse.
  • Tallinn võiks olla puitarhitektuuri uus pealinn. Meil on vähestena säilinud sajanditagused kihistused: Lenderi ja Tallinna tüüpi maja.
  • Klaastornide ehitamine pole tänapäeval enam jätkusuutlik. Näiteks on New York kehtestamas piirangut, et hoone fassaadidest võib olla maksimaalselt 40 protsenti klaasist.
  • Eesti riik või kohalikud omavalitsused võiksid tellida vähemalt 50 protsenti kõikidest avalikest hoonetest puitehitistena.

"Puitfassaadiga ja puitkonstruktsioonil hooned on kaks erinevat asja," ütleb Pihlak. "Sa võid hoonele laudise peale panna, aga hoone on ikkagi see, millest ta kondid on: kas siis laotud või valatud." Viimastel aastatel on tema sõnul korraldatud üha enam arhitektuurikonkursse, mille lähteülesanne on luua just puitkonstruktsioonil hoone. Nii püütakse ergutada erialaseid teadmisi, mis olid terve nõukogude aja põlu all.  

Uut puitarhitektuuri on püüdnud juurutada nii erinevad ministeeriumid, Eesti Aarhitektide Liit kui ka kunstiakadeemia. Näiteks ei saa ükski arhitekt kooli lõpetada, kui ta pole ehitanud üht puidust varjualust ja projekteerinud vähemalt 10 000 ruutmeetrisel puitkonstruktsioonil avaliku hoone. "Üks oluline erguti on ka puitarhitektuuriauhinnad, kuhu esitatakse iga-aastaselt parima puitmaja ehitisele üha rohkem ja üha põnevamaid hooneid. See tähendab, et ehitame puidust avalike hooneid 1950. algusest rohkem kui kunagi varem," märgib arhitekt. 

Tootmisjääkidest bussipeatus. Autorid Siim Tuksam, Sille Pihlak (Eesti Kunstiakadeemia algoritmilise puitarhitektuuri uurimisrühm). Autor/allikas: Foto: Tõnu Tunnel

Teiseks annavad puitarhitektuurile hoogu Euroopa Liidu 2050 kliimaeesmärgid. Pihlaku sõnul on Ursula von der Leyen üles kutsunud algatama nii-öelda uut Bauhausi arhitektuuriliikumist. "See ütleb ühelt poolt, et peame ehitama keskkonnasõbralikult, taastuvatest maavaradest ehk siis praktiliselt ainult puidust. Teiselt poolt ütleb see, et peame tegelema ka uue ruumikvaliteedi ehk nüüdisaegse arhitektuuri loomisega. New Bauhaus toob nii esteetilised kui ka eetilised arhitektuuriteemad ühte hoonesse kokku," kirjeldab arhitekt.

Mitu riiki ja paljud arhitektid ongi tema sõnul juba uue Bauhausi vaimus lahendusi otsima asunud. Kui eesmärgiks on seatud eelistada keskkonnasõbralikke ja taastuvaid ehitusmaterjale, tähendab see Eesti kontekstis eeskätt puitu. See aga ei tähenda suuremaid raietöid, vaid materjali palju suuremat väärindamist. Selle asemel, et puidust hooneid eksportida, peaksime Pihlaku sõnul kaasama kohalikud arhitektid ja insenerid, et luua meie oma linnadesse ja asulatesse keskuseid, mis kannavad jätkusuutliku ehituse väärtusi. 

Uusi puitehitisi kannustab püstitama ka majandus. "Süsinikujalajälg hakkab kindlasti tulevikus meie ehitushindasid määrama ja suunama," lisab Pihlak ja lisab, et tulevikus võib betoonist ehitamise hinda kergitada süsinikumaks. "Puidust ehitamise kalliduse neutraliseeribki ära see, et süsinikumaks on puitmajadel praktiliselt null või seda polegi, aga teistele hoonetele on see selle võrra suurem," kirjeldab ta võimalikku tulevikku.

Uue legoklotsi otsingul

Viimase sajandi jooksul on Sille Pihlaku sõnul arhitektuuris valitsenud modernistlik stiil. Viidates arhitektuuriloolasele Beatriz Colominale, selgitab ta, et meile harjumuspäraseks saanud valge puhas betoonpind kasvas 1920.-1930. aastatel välja peamiselt sanatooriumiarhitektuurist. "Tollal levisid haigused nagu tuberkuloos ja valitses arusaam, et puit- või kivipinnad on mustad ja pisikuid täis," sõnab ta. Nii seadsidki arhitektid ideaaliks, et hoone olgu puhas, värske ja neutraalne, ilma mingite liigsete tekstuurideta.

Sada aastat hiljem on Pihlaku sõnul põnev mõelda, kuhu on modernismil veel areneda, arvestades, et osa seni kasutatud materjale uue kliimapoliitikaga ei sobi. "Ühelt poolt on meil materjalikitsendus ja teiselt poolt on õhus küsimus, et kui hakkaksime praegu puidust ehitama, mis see uus ruumiloogika ja sellesse sobituv algosa on. Mis on see uus telliskivi, millest me hakkame hoonet kokku panema?" arutleb ta.

Tallinna bussijaama kvartal. EKA T4 - Tallinn, Timber, Tower, Terminal stuudio. 

Nii oma uuringutes ja õppetöös EKAs kui ka oma erialases töösarhitektuuribüroos PART ongi Pihlak puitarhitektuuri uue legoklotsi otsingul. Klotsi leidmiseks tuleb arhitektil esmalt õppida mõtlema materjalipõhiselt. "Kui tihti tehakse disain ja siis otsitakse materjal, mis suudaks ennast panna sellesse disainivormi, siis praegu on meil esikohal materjal. Õpime seda tundma ja siis küsime, mis vormis või mis kujul see materjal tahab olla," kirjeldab arhitekt oma tööd.

Puidust legoklots juba paistab?

Üks näide Sille Pihlaku ja Siim Tuksami uue ehituskivi otsingutest seisab praegu EKA peahoone ees. Tegu on ristkihtliimpuitplaadi (CLT) tootmisjääkidest valmistatud bussipeatusega.

Välistingimustesse kohandatud bussipeatus. Autor/allikas: Arno Mikkor. RMK fotod (arno@arnomikkor.com)

Arhitekti sõnul pöördus tema ja kolleegide poole Eesti suurim CLT-tootja. Viimasel läheb aastas raisku pea kümme protsenti kasutatavast materjalist, sest paneelidest lõigatakse välja aknaid ja uksi. "Kui arhitekti algosaks on CLT-paneel (u 3 x 6 meetrit), siis ta lõikab sealt avavused välja ja kasutab vaid paneeli ennast. Kõik need aknad ja uksed on seega jääkprodukt. Kümme protsenti on liiga suur osa," kirjeldab Pihlak. 

EKA algoritmilise puitarhitektuuri uurimisgrupi käe all valmisid endistest akna- ja uksetükkidest uued trapetsikujulised moodulid ehk ehitusklotsid. Pihlaku sõnul lubab uutmoodi kuju luua ka uutmoodi arhitektuuri. "Tekib teatav ruumiline nihestatus, inimmõõtmeline liigendatus, loogilised avaused, rütm ja astmelisus - kõik see, mis klaastornidel ja ostukeskustel tihti vajaka jääb," mõtiskleb ta. 

Tootmisjääkidest bussipeatus. Autorid Siim Tuksam, Sille Pihlak (Eesti Kunstiakadeemia algoritmilise puitarhitektuuri uurimisrühm). Autor/allikas: Foto: Tõnu Tunnel

Uutest ehituskividest bussipeatus oli EKA meeskonnale alles esimene katsetus. Pihlaku sõnul nuputavad nad praegu, kuidas luua kortermaja, mis jälgiks jäägitu ehk jäägivaba arhitektuuri põhimõtteid.

"Jäägitu arhitektuuri peamine eesmärk on, et minimeeriksime jääke ja maksimeeriksime tulemust," ütleb ta. "Selle asemel, et lõigata materjalisse auke või sealt tükke välja, me hoopis loome paneelid. Jättes ehitades ühe paneeli vahele, olemegi tekitanud avause."

Siiski ei pruugi trapetsikujuline ehitusjääk olla veel uue legoklotsiküsimuse lõplik vastus. Pihlak märgib, et EKA arhitektuuriteaduskonnas  katsetavad kõik tudengid enda uut puidust algosakest järide skaalast suure avaliku hooneni.

EKA arhitektuuriteaduskonna stuudio ELEMENTaarne puitarhitektuuri algosa otsingud kursuse tudengitööd. Autor/allikas: EKA

Jalutuskäik Tallinna tuleviku ja mineviku vahel

Tallinna linnaruumis kohtab praeguseks kõike puitehitistest klaastornideni. Sille Pihlak soovitab arhitektuurihuvilistel uidata just Tallinna 20. sajandi alguse puitasumites, näiteks Kalamajas, Koplis, Pelgulinnas või Kadriorus. Sealt leiab tema sõnul näiteid omaaegsest märgilisest arhitektuurist Lenderi ja Tallinna maja näol. 

Viimased kerkisid sajandi eest kvartalite kaupa, kui taluperede teised ja kolmandad pojad kolisid linna tööle. Kuna Eesti tehaseomanikud polnud toona reeglina eestlased, eelistasid nad kallimate kivielamute asemel ehitada oma töölistele odavamad puitelamud. Küll aga said töölistest läbi ehituse maaomanikud. Maaomanikena said nad hääleõiguslikuks ja hääleõiguslikuna said nad valida eestlastest linnavalitsuse, mida asus juhtima härra Lender. Niiviisi olid lihtsasti ehitatavad puidust kortermajad Pihlaku sõnul kohaliku linnakultuuri häll. 

Niinimetatud Lenderi maja Kalamajas. Autor/allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum

"Lenderi hooned sai ehitada mitme pere peale. See maja osteti ja tehti ka omal käel," kirjeldab Pihlak. Puitmaja püstitamine ei vajanud erilist atribuutikat ning oli ka tekkivale töölisklassile taskukohane. Samuti oli puit talupojale tuttav materjal. "Maal elasid nad samamoodi puitmajas. Nüüd linna kolides sai see puit uue kuju ja vormi, ta ei olnud enam palkmaja ning puitmajaga tõid talupojad justkui midagi maalt kaasa linna. Võib-olla ma üleromantiseerin tollast olukorda, aga mulle see mõttekäik meeldib: elada hoones, mis kohalikust materjalist ja taskukohane," seletab arhitekt.

Nii paistabki Tallinn tema sõnul Euroopa pealinnade seas silma oma rohke ja säilinud puitarhitektuuriga. "Arvan, et Tallinn, Tartu, Viljandi või üldse Eesti linnad võiksid olla puitarhitektuuri Mekad. Neis saab illustreerida puitarhitektuuri arengut läbi sajandite. Olemas on eile, täna ja homme, mis on väga ainulaadsed kihistused" põhjendab Pihlak.

Tagurlikku mõtteviisi saab tema sõnul oma silmaga uudistada aga näiteks Maakri piirkonna klaastornide vahel. "Kapitalismi, mida me praegu Maakris viljeleme, on New Yorgis viljeletud juba üle poole sajandi. See on praeguseks nende jaoks möödanik," märgib ta ja lisab, et praegu kehtib New Yorgis sealse linnapea otsus, et hoone fassaadil ei tohi klaasi olla üle 40 protsendi.

Muutus on Pihlaku sõnul kliimaneutraalsust silmas pidades igal juhul praktiline: pole mõtet ehitada klaastorni, mis on varjestamata ja avamatute akendega või mille ainuke kasutuskõlblikuks kontoriks tegemise viis on energiakulukas jahutussüsteem ja sundventilatsioon. Lisaks ei tohiks arhitekti sõnul olla hoonete fassaadid tänapäeval igal küljel ühesugused, vaid peaksid reageerima ilmakaartele.

Teiseks hindab Pihlak Tallinnas arhitektuuriliselt küsitavaks superministeeriumi uue hoone. Meie riigi esindushooned peaksid tema sõnul näitama odavaima ruutmeetrihinna asemel mentaliteeti, mis suunas meie riik püüdleb. "Loodan, et hetkel kerkiv keskkonnaministeeriumi maja suudab seda mentaliteeti nihestada, luues referentshoone jätkusuutlikule arhitektuurile," ütleb Pihlak.

"Mina ootan seda hetke, mil toome oma nii-öelda suvilarajoonidest ja suvituskohtadest tuntud puitehitise taas linna ja seda kindlasti uuel kujul ja uue näoga, nii nagu seda tehti eelmise sajandi algul," ütleb ta veel. Kuna puit on äärmiselt kerge materjal, saaks Pihlaku sõnul puidu abil Tallinnas linnakeskkonda tihendada ja kergkonstruktsioonil korruse või paar majadele peale ehitada. Sarnaseid algatusi on tema sõnul tehtud nii Soomes kui mujalgi.

Esialgsele läbikukkumisele vaatamata püsib Pihlaku sõnul lootus, et lähitulevikus oleks pooled uutest avalikest hoonetest ja kortermajadest puidust. Ehkki tulemus ei küündi Lenderi maja aegse 80 protsendini, ootab Pihlak muutust enda sõnul väga. Seni otsib ta vastust küsimusele, milline oleks 21. sajandi Lenderi maja ehk sLenderi maja. Viimane oleks võimalikult nõtke, ruumiliselt paindlik ja materjali osas vähenõudlik ehk jäägitu puidust tulevikumaja.

sLender maja. Eskiis 4 korruselisele kortermajale Tallinnas. 
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: