Mida kaugemale ajas tagasi, seda vähem oluline oli täpse kellaaja ja kuupäeva teadmine. Küllap ikka leidus ärksamaid inimesi, kes taevaseid asju jälgisid. Eks need tähelepanekud ja infokillud levisid suust suhu ja olid üldse argiteadmiste osa. Ajaarvamiseks kasutati sageli kuukalendrit, mis aitas paremini arvestada nädalaid ja kuid. 

Väga ammustel aegadel on meie kandis talvise pööripäeva aega määratud ka Linnutee järgi. Kui see on taevas kõige kõrgemal, on taliharjapäev. Praegu on see 14. jaanuaril, aga umbes 3000 aastat tagasi langes see haripunkt talvise pööripäeva kanti. Taevapilt muutub tuhandete aastate jooksul maakera pöörlemistelje pretsessiooni ehk suunamuutuse tõttu.

Trükitud kalendrite ajastu algas Eestis 18. sajandil. Ega need muidugi kohe igasse talusse jõudnud, aga eks lihtrahvas sai infot sealt, kust muudegi oluliste asjade kohta - peamiselt kirikust ja mõisast, võib-olla ka kõrtsist. 19. sajandil said kalendrid üldlevinuks, aga muidugi jälgiti endiselt ka taevast ja loodust. Lõpuks polnud ju eriti tähtis, millal päike mingi kujuteldava astronoomilise punkti läbib, vaid loodus ja ilm. Ei tasu meilgi nuriseda, et talvisel pööripäeval või jõulude aja pole õiget talveilma. Nautigem seda, mida loodus pakub.