Eestis ei ole nimepäevade juurde käivat kombestikku eriti uuritud, aga Janne Juuse kaitses aastaid tagasi Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas seminaritööd, mis teemat avas.

Nimepäeva tähistamise traditsioon pärineb arvatavasti keskajast. Eesti rahvakalendriski on tähistamine tuntud olnud, kuid ajaga hääbunud. Nimepäeva on peetud mitmetel isikunimedest lähtuvatel tähtpäevadel, eriti jüripäeval, jaanipäeval, paastumaarjapäeval, mihklipäeval, mardipäeval ja kadripäeval. Nii pühitseti jüripäeval Jüri, mihklipäeval Mihkli jne nimepäeva.

Uude ellu tõi nimepäevatraditsiooni Eestis Raivo Seppo, kes koostas 1990. aastate alguses eesti nimepäevakalendri ja hakkas nimepäevatraditsiooni populariseerima.

Seppo arvamuse järgi pidi eestlastel olema oma nimepäevakalender, mis koondaks endasse eestlaste nimede paremiku. Kalendri koostamisel võttis ta eeskujuks põhiliselt Rootsi, Läti, Soome ja katoliku kiriku kalendrid. Nimesid püüdis ta kalendris kokku sobitada sarnase osa, päritolu, tähenduse ja üldise läheduse või ühise lühendi järgi. Seppo on oma kalendris põhirõhu pannud eestipärastele nimedele ja püüdis vältida võõrapäraseid nimesid.

Kalendri esimese väljaandega ei jäänud Seppo rahule ja nii ilmus 1993. aastal nimepäevakalendri teine versioon. Koostaja parandas seal mõnede nimede kirjapilti. Põhimuutused seisnevadki kalendris rõhutäpsustuses. Nimesid on selles variandis lisandunud üle saja. Üritades suurendada eestipäraste nimede arvu, on Seppo juurde võtnud nii kristlikke, peaaegu unustatud nimesid kui ka 20. sajandi loomingut.

Nimepäevakalendri järgmine etapp oli selle ilmumine Seppo raamatus "Eesti nimeraamat", kus ta oli kalendris teinud mõned väikesed muudatused. Raamatu ilmumisega ergutas ta ka nimepäevakalendri laiemat kasutuselevõttu – nimepäevasid hakkasid avaldama ajalehed, märkmikud, interneti väljaanded ja portaalid, hakati koostama spetsiaalseid nimepäevakalendreid.

Uueks etapiks nimepäevakalendri jaoks võib pidada 2002. aastal ilmunud Seppo raamatut "Nimed ja nimepäevad", kus autor tegi taas muudatusi. Kalendrisse on võetud ka silmnähtavalt võõrapäraseid nimesid, kuid siiski moodustavad enamiku kalendrist vanemad ja eestipärased nimed.

Nimepäevaline viidi sealauta

Kuigi Eestis ei ole nimepäevatavasid eriti uuritud, võib öelda, et Eesti rahvakalendris tuntud tavad on sarnased Soome traditsioonidele. Nii on mõlemas riigis tuntud üles laulmine, nimepäeva krooni või pärja tegemine, kingituste kinkimine jne.

Nimepäeva traditsiooni hulka kuulub ka nimepäeva kangelase poolt pakutud kostitus. Selle nimetus ja ulatus erinevad Soomes maakonniti. Sageli nõutakse kostitust ning sellest keeldumisel ähvardatakse nimepäevaline viia näiteks sealauta. Ähvardust võis ellu viia päikese loojumiseni. Hiljem sai karistuskohaks käimla või siis tõsteti karistatav kaevu katusele või tõrvati tema jalad.

Kui külalisteks olid oma maja inimesed, siis pakuti kohvi ja nisusai või siis meeste seltskonnas pits viina. Kui tuli rohkem külalisi ja peeti pidu, võis kostitus piirduda kohvi pakkumisega. Kohvi ja saiakesi pakuti linnainimeste seas. Rikkamates majades toodi lauda ka marjamoos ja tee.