"Kui räägime hüdroenergiast, siis selle tootmiseks on vaja lihtsustades kahte komponenti. Esiteks vooluhulka ehk siis seda veemassi, millest toota. Teiseks on meil vaja võimalikult suurt kõrguste erinevust," ütleb Eesti Maaülikooli doktorant Ottar Tamm.

Oma peagi kaitstavas doktoritöös uuris ta Eesti jõgede energiatootmise potentsiaali. Arvestades, et praegu kehtiv hinnang Eesti jõgedele pärineb umbes 60 aasta tagusest ajast, hindas Tamm siinsete jõgede potentsiaali uuesti. Lisaks hindas ta ka võimalikke muutuseid tulevikus, arvestas uurimuse käigus kliimamuutuse ja maakasutuse muutuste mõjuga ning mudeldas nende valguses erinevaid võimalikke muutuseid hüdroenergeetilises potentsiaalis.

30 megavatti? Ei, 80 megavatti

"Praeguse teadmise järgi on Eestis hüdroenergeetiline tehniline potentsiaal 30 megavatti," sõnab Ottar Tamm, "aga see on kunagi nõukogude ajal hinnatud." Leidmata infot omaaegse hinnangu metoodika kohta, hindas peatne doktor Eesti jõgesid uuesti. Selgus, et siinmail saaks toota ka 80 megavati jagu vee-energiat.

"Siin tekkis kohe mul küsimus, et kui sisuliselt on see kahe ja poole kordne erinevus, siis kuidas seda põhjendada," seletab Tamm. "Üks asi on täpsem metoodika, aga teisalt võivad kliimamuutuse ja maakasutuse muutuse mõju kõrvad siit tagant natuke välja paista."

Nagu eespool öeldud, eeldab hüdroelektri tootmine piisavat vooluhulka ja võimalikult suurt kõrguste erinevust. Ottar Tamme sõnul kõrguste erinevused Eestis sisuliselt ei muutu, küll aga muutub kliimamuutuse tagajärjel vooluhulk meie jõgedes. See tähendab, et esiteks on vett üldiselt rohkem ning teiseks on seda rohkem ka teistel aegadel kui varem.

"Üheks näiteks võib tuua Emajõe, kus suurimad vooluhulgad ehk veetasemed on mõõdetud 1920.–1930. aastate vahemikus," ütleb Tamm. Toona oli lund rohkelt ning see tõi sulades kaasa Emajõe kevadise suurvee. Praegu Eesti talved kliimamuutuse mõjul enam nii lumerohked pole. "Ehk siis ei saa tekkida nii suuri üleujutusi. Jah, see on teoreetiliselt võimalik, aga pigem mitte. Kuna vett on nüüd pigem juurde tulnud, on ka ajaline jaotus muutunud," märgib uurija.

Kaks pilku tulevikku

Oma töös koostas Ottar Tamm kliimamudelite ja maakasutuse muutuse mudelite abil erinevaid tulevikustsenaariumeid hüdroenergia tootmise potentsiaali kohta 21. sajandi lõpuks Eestis.

"Üks maakasutuse stsenaarium on, et tulevikus on põllumaad nii palju, kui on vaja Eesti elanikkonna toitmiseks," ütleb ta. "Teises stsenaariumis tuleb põllumaad hästi palju juurde. Täiesti reaalne võib olla olukord 50 aasta pärast, kus Eestis on väga palju põllumaad ja me rendime seda välja näiteks Hiinale."

Rakendades neid stsenaariumeid kliimamudelitega, selgus et kliimamuutus aitab Tamme sõnul vee-energia tootmise võimekusele kaasa. Tulevikus võime praegusest rohkem oodata aastas päevi, kus hüdroelektrijaam töötab täisvõimsusel.

"Kuna vett on nii palju juurde tulemas, siis olemasolevatel jaamadel võib ka turbiine välja vahetada suuremate vastu," soovitab Tamm. Teine võimalus on tema sõnul lisada olemasolevatesse jaamadesse mõni uus väiksem turbiin, mis aitaks suurenevat veehulka ära kasutada.

Üldiselt hindab doktorant, et vee-energia tootmine Eestist tulevikus ära ei kao. Hüdroelektirjaamad võivad tema sõnul kujuneda omamoodi energiasalvestiteks, kuhu talletatakse taastuvenergia juhuks, kui päikese- või tuuleenergiat parasjagu toota ei saa. Ühtki olemasolevat ja töötavat jaama Tamm aga ära lammutada ei soovita – see teeks keskkonnale rohkem kahju kui kasu.

Vee-energia tuleb Põhja-Eestist

Uurides oma doktoritöös Eesti jõgesid, leidis Ottar Tamm, et suurim potentsiaal hüdroenergia tootmiseks on Põhja-Eesti jõgedel, sest seal on kõrguste erinevus piisavalt suur. "Näiteks Emajõel hüdroenergiat tootma hakata oleks täielik nonsenss," ütleb ta.

Lisaks tehnilistele ja majanduslikele eeldustele sõltub vee-elektri tootmine tema sõnul ka poliitilisest otsusest. Need sünnivad aga mõeldes võimalikule keskkonnamõjule, näiteks kaladele. Nii leiabki Tamme sõnul Eestis hüdroelektrijaamu vaid kohtadest nagu Keila-Joa, kus kaladel pole kuidagi võimalik ülesvoolu kudema ujuda.

"Näiteks Jägala jõel on Linnamäe hüdroelektrijaam, mis on üks Eesti suurema võimsusega hüdroelektrijaamasid. Hetkel see seisab, sest keskkonnaamet soovib, et seal saaksid kalad vabalt rännata," seletab uurija. Samas on tegu muinsuskaitsealuse ehitisega, mida jällegi lammutada ei tohi. Lisaks asub jaam Jägala joast kahe kilomeetri kaugusel. "Siin ongi küsimus, et kas see kilomeeter-kaks rohkem kudemisala õigustab olemasoleva ja sisuliselt suurima hüdroelektrijaama lammutamist," arutleb Tamm.

Maailma mastaabis on Eesti hüdroelektrijaamad väikesed, sest ehkki Põhja-Eesti jõgedel on ette näidata kõrguste erinevus, on sealsete jõgede vooluhulk pigem tagasihoidlik. Doktorandi sõnul tähendab see õnne ja õnnetust üheskoos.

"Ühe argumendi järgi ei tohiks Eestis üldse hüdroelektrienergiat toota, sest saadav energia hulk on liiga väike," ütleb ta ja lisab, et vee-energia katab praegu alla ühe protsenti Eesti elektrivajadusest. "Samas on mõju keskkonnale tänu sellele, et meil on nii väiksed jaamad, jällegi märkimisväärselt väiksem võrreldes ülejäänud maailmaga, kus on suured jaamad. Ehk see on "nokk kinni, saba lahti" olukord."

Mis puutub aga kliimamudelite kasutamisse, hoiatab Tamm, et need vajavad pidevat parendamist ja nihkekontrolli. See tähendab, et kliimamudeliga vaadatakse ka minevikku ning võrreldakse mudeli vastuseid mõõdetud kliimaandmetega. "Nii saame läbi viia nii kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse kontrolli ja näha, et kui minevikus kliimamudel prognoosib hästi, siis teeb ta seda eeldatavasti ka tulevikus," põhjendab ta.

Igal juhul on mudelid Tamme sõnul lihtsustavad, sest inimene pole võimeline kõike looduses toimuvat lõpuni hoomama. Seega ei määra kliimamudeli vastused tema sõnul veel tingimata tulevikku. "See on lihtsalt meie parim teadmine, mis võib juhtuda, sest parem on olla valmis tulevikuks, kui mitte midagi teha," tõdeb uurija.

Ottar Tamm kaitseb oma doktoriväitekirja "Maakasutuse ja kliimamuutuse mõju Eesti jõgede hüdroenergeetilisele potentsiaalile. The effects of land use and climate change on the hydropower potential in Estonian rivers​" 11. detsembril Eesti Maaülikoolis.