Eesti Maaülikooli lektor Ottar Tamm rääkis Vikerraadio saates "Huvitaja", et lühiajaliste vihmasadude tugevuse muutuse hindamiseks tuleb vaadata aastakümnete taguseid andmeid. Neist suurt osa polnud isegi Eestis digiteeritud. Seetõttu käis ta oma teadustöö jaoks ilmateenistuse arhiivides. Selgus, et aastakümnete jooksul on muutunud lühiajalised sajud Eestis tõepoolest intensiivsemaks on. See on ka põhjus, miks linnapildis hakkab pärast vihmasadusid aina rohkem silma üleujutusi ja lähitulevikus tuleb neid ette  ilmselt veelgi rohkem.

Ilmateenistuse kuukokkuvõtted näitavad samal ajal, et viimastel aastatel on kevaded ja suved tavapärasest kuivemad. See tähendab, et vihma sajab harvem, aga kui kord sadama hakkab, tuleb seda lühikese aja vältel suuremas koguses.

"Mõõtmisandmete põhjal on meil kliima läinud soojemaks. Suure tõenäosusega see jätkub, mis tähendab seda, et meil on rohkem sooja ja sinna mahub ka rohkem vett," tõdes Tamm. Lektor piltlikustas seda  sauna leiliruumist välja tulemisega. Ukse lahti tehes tekib järsku hulganisti veeauru.

"Seesama loogika kehtib intensiivsete vihmasadudega. Ehk kui on soojemad ilmad, siis pilve mahub lihtsustatult rohkem vett. Kui sinna mahub rohkem vett, siis tõenäoliselt tekivad intensiivsed sajud," selgitas Tamm.

Vihmaveesüsteemid on Eestis projekteeritud aga rohkem kui pool sajandit tagasi, mil sademete norm oli teistsugune. Vahepealsel ajal on kasvanud paduvihmade intensiivsus kümnendi kohta aga neli protsenti. "Kui teame, et sajud on läinud intensiivsemaks, siis siin ongi põhjus, miks linnapildis on uputusi rohkem," rääkis ta.

Kui metsas ei ole suured paduvihmad probleem, siis linnapildis tekivad üleujutused, sest neis on palju kõvakattega pinda, mis ei lase vett läbi. "Nüüd ongi küsimus, mida selle veega teha, sest torustik ei võimalda seda korraga vastu võtta. Üks variant on mingi osa veest kinni püüda, seda kusagil mahutada ja siis aegamisi lasta seda torustikku, kui torustik enam täis ei ole," lausus ta.  

Kõige odavam oleks Tamme sõnul olukorraga leppida. Kui seda aga teha ei taha, on kõige sirgjoonelisem võimalus toru üles võtta, panna suurem toru asemele ja probleem saab lahendatud. See on aga Tamme sõnul õnneks kulukas ettevõtmine, mis sunnib otsima mõnevõrra looduslähedasemaid lahendusi. Kõikjal pole see aga võimalik, sest need vajavad toimimiseks palju ruumi. Lektori hinnangul on näiteks raske ette kujutada, et märgatav osa Tallinna vanalinna katustest kaetaks muruga. Seega head lahendust alati polegi.

Sel kevadel rajati Valgas Pedeli jõe äärde uudne sademeveekraav, mis on osa rohealast. Taolisi lahendusi võiks Tamme sõnul julgemalt kasutada kohtades, kus nad on tõhusamad. Eesti linnadisaini laiema probleemina projekteeritakse neid kohtadesse, kuhu neid lihtsalt mahub. "See (Valga) rajatis on aga eelkõige esteetilise väärtusega. Valgas Pedeli jõe vastas sellisel kõrgusel väga sademevett immutada ei saa. Sademevee toomine linnapilti inimestele näha on aga väga õige lahendus," rääkis ta.