Mõned aastad tagasi ilmunud teadusartikkel toob välja, et üldistatult on Eestis sademed tugevnenud neli protsenti kümnendi kohta. Uuringu üks autoritest, Maaülikooli hüdroinformaatika nooremprofessor Ottar Tamm meenutas, et kuus-seitse aastat tagasi hakkas veeinseneride seast kostuma, kuidas kehtivad arvutused vihmasajukoguste kohta võivad liiga olla liiga tagasihoidlikud. Vihma kippus maha sadama rohkem, kui ennustati.

"Tekkis kahtlus, et võib-olla on sademevee torusüsteemid Eestis aladimensioneeritud ning seda peaks uurima. Seejärel kogusime kokku kõik lühiajaliste sademete mõõtmisandmed. Käisime arhiivides, tuulutasime kõik läbi, digitaliseerisime ning tegime Eestis toimunud mõõtmiste põhjal statistilise analüüsi," ütles Tamm ERR-ile.

"Saame nüüd üsna kindlalt väita, et Eestis on ekstreemsed sademed läinud intensiivsemaks, statistiline analüüsi põhjal neli protsenti kümnendi kohta. Oleme saanud trendi suuruse kohta kinnitust ka kliimamudelite projektsioonidest," lisas ta. "Mõni mudel näitab natukene vähem, mõni natukene rohkem, aga suurusjärk jääb nelja protsendi juurde."

Tamme sõnul on alust arvata, et suundumust näeb ka lähitulevikus. "Seda võib kindlasti oletada, et trend neli protsenti kümnendi kohta jätkub ka tulevikus," kinnitas nooremprofessor. Mida enam ajas edasi minna, seda enam kannatab prognoosi usaldusväärsus, aga seda võib usaldada 20 aasta vaates.

Sademete tugevnemisel on lihtne füüsikaline selgitus: mida soojem on õhk, seda rohkem vett sinna mahub. Kuna Eestis on läinud ajapikku soojemaks, leidub õhus rohkem vett. "Kui vihmavalingu ajal on õhutemperatuur soojem, siis on suurem võimalus, et alla tuleb rohkem vett. Pilved on nagu mahutid ning soojusega muutuvad need mahutid suuremaks," selgitas Tamm.

Vihmad on küll tugevamad, aga põuda esineb samuti rohkem

Ilmselt ei rõõmusta põllumehi ka tõdemus, et Eestis esineb üha rohkem põuaperioode. Ottar Tamm kirjeldab probleemi nõnda, et põllupidajate jaoks ei saja enam õigel ajal, õiges kohas ega õiges koguses. "Sademete varieeruvus ehk nende sagedus ja kestus on muutunud. Näiteks juhtub üha enam nii, et peaaegu kuu aega ei saja mitte midagi, siis tuleb korraga hästi palju vihma ning seejärel on tükk aega jälle kuiv," nentis hüdroloog.

"Põllumees ju tahaks, et sajaks iga kolme-nelja päeva tagant natukene, aga mitte nii, et piltlikult öeldes kuu aega kõrbeb ning siis saabub suur vihmavaling, millega tuleb alla 50 millimeetrit ööpäevas. Maapind ei suuda seda vett vastu võtta, kõik liigub mööda pindmist äravoolu kraavidesse ning nädala pärast on jälle vett liiga vähe," arutles Tamm.

Intensiivsete vihmasadude ruumiline ulatus kipub Tamme sõnul jääma sinna küllaltki piiratuks. Samas, mida suurem on valgla, kuhu vesi kokku jookseb, seda parem on ühtlustus. Seetõttu võib tekitada probleeme ka tugeva valingu lokaalsus. Ühe näitena tõi Tamm välja autoteede alt läbi viivad sademevee truubid. Mullu võis näiteks Tartu kandis näha, kuidas vesi truupidesse enam ära ei mahtunud ja valgus tee peale, muutes selle läbimatuks.

Uputustest rääkides, tasub professori sõnul märkida, et teadmine, kui palju ööpäevas sajab, tegelikult ei aita äravoolu planeerijaid. Vähemalt linnades on sademevee kokkuvooluaeg palju kiirem. "Kui vihm tuleb linnas maha, siis mööda kõvakattega pinda liigub ta üpris kiiresti edasi. Siin saab rääkida pigem 10–80 minutist sõltuvalt valgla suurusest, kuhu see vesi kokku tuleb."

Kuhu panna linnas maha sadanud vesi?

Ottar Tamm märkis, et nii Tallinna kui ka Tartu puhul kipub mureks saama eelkõige see, kuhu panna vihmaga maha sadanud vesi. Uus teadmine näitab, et probleemiga tuleb kiiremas korras tegeleda. Sellega arvestatakse ka juba 2021. aastal uuendatud standardites, mille järgi määratletakse, kuidas sademevett arvutatakse. Edaspidi hakatakse nelja protsendi trendi sademeveesüsteemide projekteerimisel arvesse võtma. Tamm ise oli ka üks standardi autoritest.

"Vanasti meil seda teadmist polnud. See tähendab, et praegu välja ehitatud sademeveesüsteemid enam rohkem vett ei mahuta. Kui me ei suuda vett kuhugi ära mahutada, läheb see alati madalamasse punkti. Sellistes kohtades on enamasti autoteed ja ka mõne inimese kodu. Kui me sadevett ei reguleeri, siis uputusrisk hakkab linnapildis edaspidi suurenema," tõdes veeteadlane.

Selleks, et midagi ette võtta, tuleb Tamme sõnul kõigepealt hinnata, kui palju on vaja midagi ette võtta. Selleks kasutatakse erinevaid arvutusmudeleid. Näiteks koostab Tallinna Vesi erinevate linnaosade kohta põhjalikke sademevee mudeleid, mille põhjal saab tuvastada probleemseid kohti ning võimalusi, et maandada uputusriski.

"Sisuliselt on meil võimalik teha kahte asja: esimene võimalus on teha äravoolutorud hästi suureks. See pole aga rahaliselt mõistlik lahendus. Esiteks läheks vaja täiesti ebaproportsionaalselt suurt toru. Teiseks toimuvad suuri uputusi tekitavad sajud nii harva, et see toru töötaks haruharva täistäitel. See oleks lihtsalt meeletu rahaline kulu," tõi Tamm välja.

Teine tee leiab üha enam poolehoidu nii teadusmaailmas kui ka Eestis. "On olemas looduspõhised lahendused nagu vihmapeenrad ja rohealad, kuhu ajutiselt juhtida ja mahutada vett. Sisuliselt toimivad need mahutitena, kuhu sademevesi ajutiselt suunatakse ning kust vesi läheb hiljem edasi sademeveesüsteemi näiteks torru," selgitas nooremprofessor. Sarnasel moel saab kasutada näiteks haljaskatuseid.

Kuna Tallinna-suguses linnas ei saa hakata lihtsalt igalt poolt kõvakattega pinda üles võtma, võiks Tamme hinnangul paigaldada näiteks asfalti alla sademevee äravoolu reguleerivad plastmassist mahutid. Kuna torudel on piiratud läbilaskevõime, saab mahutada lisanduvat koormust asfalti alla. Tamme sõnul on seda juba Tallinnas ja Tartus hakatud tegema.

"Mulle meeldib, kui sademevett ei käsitleta enam probleemina nagu vanasti, et see tuleb kiiresti minema saada. Sademevesi on ressurss, millega saab linnapildis võimestada rohelahendusi. Mulle meeldib tegelikult käia ka haljasaladel mitte mööda kuuma asfalti," võttis Ottar Tamm kokku.

Veerežiim peab muutuma linnades looduslähedaemaks

Tallinna Tehnikaülikooli linna veesüsteemide professor Ivar Annus sõnas, et torupõhiseid süsteeme projekteeritakse nii maaparanduses kui ka linnades, võttes arvesse vihmade tugevust ja kestvust, mis tuletatakse tavaliselt ajalooliste andmete pealt.

"Maaülikooli uuringus võeti ajaloolised andmed uuesti ette, täiendati neid viimaste kümnendite andmetega ning leiti, et tegelikult on vihmade intensiivsused Eestis muutunud. Kui meil sajab, tuleb tihti korraga palju vett maha," sõnas Annus.

Praegused veesüsteemid rajati Annuse sõnul valdavalt 30–40 aastat tagasi, mõnel juhul 20 aastat tagasi. "See tähendab, et nad kipuvad lihtsalt tihemini üle ujutama, kuna nad ei ole loodud selliste vihmade jaoks, mida me täna näeme," nentis professor. Kui mõnes kohas torudesse enam vett ei mahu, hakkab see läbi restkaevude, kust see muidu peaks maa alla voolama, tagasi tänavale pressima.

Sarnaselt Tammele leidis Annus, et aastaid valitsenud filosoofia sadevee võimalikult kiirest ärajuhtimisest on kõikuma löönud. "Suurte valingute puhul ei pruugi see enam toimida, sest peaksime liiga suuri torusid ehitama. Tavaolukorras settiksid need lihtsalt muda ja liiva täis. Veekogused pole tavaliselt lihtsalt piisavalt suured, et neid puhtana hoida," sõnas teadlane.

Annuse hinnangul tuleb muuta linnakeskkonna veerežiimi loodusega üha sarnasemaks. See tähendab, et tuleb tekitada kohad, kuhu saab vahepeal liigvett puhverdada. "Need võivad olla vihmapeenrad, kus vesi suunatakse kõigepealt mitte restkaevu vaid haljasalale, kus saab näiteks ajutiselt tekitada väikse veesilma. Alles siis suunatakse vesi edasi restkaevu või soodustatakse immutamist, kui see on võimalik. Teine võimalus on luua suuremad pargialad, mida võib suurema saju ajal teadlikult üle ujutada," selgitas professor.

Teisisõnu luuakse linnakeskkonda kontrollitud uputuste jaoks mõeldud alad, kus ei teki täiendavat kahju. Praegu on Annuse sõnul Eesti linnades, eeskätt Tallinnas, kõvakattega pinda aga liiga palju, et sel viisil sademeprobleemidega hakkama saada.

"Kui olime uurimisrühmaga kaasatud Tallinna viimase ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukava koostamisse, tehti väga üldine analüüs. Suurte valingutega toime tulekuks peaks keskmiselt umbes 11 protsenti Tallinna tänavate pindalast võtma kasutusele rohealadena. Seda ei ole võimalik täielikult ellu viia, aga see on suurusjärk, millest me räägime," tõdes Annus.

Seetõttu oleks Annuse sõnul mõistlikum projekteerida sademeveesüsteeme nii, et tekitatakse siia ja sinna kontrollitud uputusi. "Muudame veerežiimi natukene sarnasemaks sellele, kuidas loodus käitub. Kui meil on vaja, siis vahepeal puhverdame ning alles seejärel suuname seda vett edasi," ütles Ivar Annus.