Üldse mitte uus, kuid aastatega aina kasvav mure on, kuidas seista silmitsi kliimamuutustega kaasnevate väljakutsega ning kohandada olemasolevaid ja uusi hooneid muutuvale kliimale. Kliimamuutuste tõttu sagenevad äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu üleujutused, põuaperioodid ja ekstreemsed kuumalained, ohustavad meie kultuuriväärtusega hoonete säilimist.

Selle aasta novembris nägime pealt, kuidas Hispaanias asuvat Valenciat ning riigiida- ja lõunarannikul laastasid ilmastikuäärmused. Veel nädal pärast katastroofiliselt ulatuslikke tulvasid ei olnud kõik päästetööd kaugeltki lõppenud ning käiku läksid kultuuriväärtuslike hoonete, muuseumite ja muu ainelise kultuuripärandi kriisiplaanid.

Tasakaal kultuuripärandi kaitse ja kliimakohanemise vahel

Kliimamuutuse pikaajaliste tagajärgedega võidujooksmise kõige tuntumaks kultuuripärandi näiteks on ilmselt Veneetsia. Järjest tõusev mereveetase koos ikka ja jälle esineva kõrgveega ähvardab hindamatud ehitismälestised vee alla jätta.

Saarestiku kaitseks rajati miljardeid maksev liikurtammide süsteem MOSE, üksikuid ehitismonumente, sh Püha Markuse katedraali kaitstakse täiendavalt kohapealsete üleujutuskontrollilahendustega ning tänavavõrgus ajutiselt püstitatud tõstetud käiguteed turistidele on muutunud praeguseks püsivaks. Kultuuripärandikaitsjad seisavad aga jätkuvalt küsimuse ees, kas lasta linnal uppuda või leida uusi sekkumisviise.

Eestis seevastu seisavad paljud ajalooliste linnakeskuste tänavaäärsed majad silmitsi ajas kerkiva tänavatasapinna pahupoolega. Kui maja on maasse vajunud, ei pääse vesi hoovist tänavale valguma, nagu see algselt on pidanud toimima. Vastupidi: hooviala ja maja kelder peab vastu võtma ka tänavalt tulvava sajuvee.

Ehkki võib jääda mulje, et tegemist on täiesti uudse olukorraga ja ootamatu kohanemisvajadusega, on murele arvukates kultuuripärandi raamdokumentides tegelikult juba tähelepanu pööratud ja rõhutanud vajadust välja töötada kohanemismeetmed. Üksikud erandid välja jättes tuleb tõdeda, et seni pole kahjuks Euroopas ega Eestis selleni jõutud.

Väljakutsed ja võimalused

ICOMOS-i 2017. aasta resolutsioon toob selgelt välja, et pärandikogukonnal on oluline roll Pariisi kliimaleppe täitmises, sest ainult nii saab tagada kultuuripärandi pikaajalise säilimise. Kliimaleppe täitmine eeldab hoonete energiakasutuse ja kasvuhoonegaaside emissiooni oluliselt vähenemist. Selleks tuleb vähendada hoonete energiatarvet ja süsinikuheidet.

Algatus HACA (Heritage Adapts to Climate Alliance) seab eesmärgiks kiirendada kultuuri ja pärandi integreerimist kliimakohanemise poliitikatesse, keskendudes kultuuripärandi kaitsele kliimariskide eest. Samuti suunab UFGCR raamistik (UAE Framework for Global Climate Resilience) valitsusi looma strateegiaid kultuuripärandi ja traditsiooniliste tavade säilitamiseks, kasutades kohalikke ja põlisrahvaste teadmisi.

Pärandi kliimavõrgustiku CHN (Climate Heritage Network) tegevuskavas aastateks 2022–2024 rõhutatakse, et kultuuripõhiste kliimategude kvaliteedi ja kvantiteedi tõstmine on hädavajalik. Selleks luuakse juhised kultuuripõhiste kliimategevuste kavandamiseks ja rakendamiseks, milles teaduspõhisus, laiemate kliimaalgatustega seotus ning õiglane ja kaasav korraldus on võtmetähtsusega. Samuti nähakse olulise sammuna hoonete ringmajanduse ja kaasajastamise põhimõtete arendamist, et saavutada vajalik süsinikuheite vähenemine.

Valdkonna teadusuuringud käsitlevad vajadust leevendada kliimamuutuste mõju kultuuriväärtuslikele hoonetele. Kultuuripärandi säilitamisel toovad need muu hulgas esile haavatavuste hindamise, kohanemismeetmete rakendamise ja innovaatiliste tehnoloogiate kasutamise tähtsuse. Üha enam pööratakse tähelepanu riskide hindamisele ja kohanemismeetmete rakendamisele.
Kohanemisvõimalused muutunud kliimas

Kliima muutub ja see muutus kiirendab ka kultuuriväärtusega hoonete lagunemist. Muutuvad niiskustehnilised toimetingimused¹, pikemad külmumis-sulamistsüklite perioodid lagundavad rohkem materjale ja äärmuslikud ilmastikutingimused muutuvad veelgi agressiivsemaks. Lisaks konstruktsioonide kahjustamisele lühendavad need ka hoone üleüldist püsivust.

Ilmastikumõjudega võitlemisel on palju võimalik ära teha ka kultuuripärandi hoonete väliselt, näiteks üleujutuskontrolli valglal. Teades aga, et sellised sekkumised nõuavad sageli keerukamaid ning aeganõudvamaid protsesse ja suuremaid investeeringuid, on uppumisest vaja päästa ka hoonet ennast.

Väga laial skaalal saab praktilised kohanemismeetmed rühmitada kolmeks: algupärastel ehitusmeetmetel põhinevateks, kaasaegsel ehitustaval tuginevaks või innovaatilisteks tehnoloogiateks.

Arusaadavalt kultuuripärandi kogukonnad kahte viimast pelgavad. Ettevaatusprintsiip nõuab nende tehnoloogiate ja materjalide kasutamist, mille osas on olemas kindlus ja pikaajaline praktiline kogemus toimivuses. Samas aegu tagasi toiminud ehitustraditsioon ei pruugi olla vastupidav enam tänapäeva või tuleviku kliimale. Muutunud kliimas vajame "täiustatud retsepte" ka traditsioonilistele materjalidele.

Madalamate energiaarvete olulisus

Muinsuskodude kestvuse ja kliimakindluse tagamiseks tehtavad investeeringud on suured, eriti kui hoone on olnud kaua hooldamata. Pikaajalist kulu on aga võimalik oluliselt vähendada, investeerides eelkõige energiatõhususe ja sisekliima parandamisse. Kuigi muinsuskodud ei pea olema energiasäästlikud, võivad ja saavad need seda olla. Madalamad energiaarved võimaldavad suunata rohkem ressursse hoone hoolduse tagamiseks, mis omakorda tagab hoone pikaealisuse.

On ilmne, et muinsuskodud, mis on üle põlvkondade hoitud ja väärtustatud, toimivad ressursitõhusa ehituse musternäidetena. Traditsioonilistes ehitusvõtetes – nagu pikad räästad fassaadi kaitseks, kütmata pööningud ülekuumenemise vältimiseks ning kaldajoonte ja üleujutuspiiride arvestamine – peitub tarkus, mida saab rakendada ka uushoonestuses, et muutuva kliimaga kohanduda.

Kultuuriväärtusega hoonete leevendusmeetmete otsimisel on mõistlik lähtuda riski suurusest. Kliimamuutuste mõjude kohandamine on mitmemõõtmeline, hõlmates ohte, haavatavust ja avatusust. Nii ei ole küsimus vaid sademevee kogunemises tänavatele, vaid ka selles, kuhu vesi voolab ning millised hooned võivad üleujutusse sattuda. Vihma sadamist ei saa keelata, kuid valgalade üleujutuskontrolli, linnaruumiliste lahenduste ja hoonete haavatavuse vähendamise kaudu saab kliimamuutuste mõju oluliselt leevendada.

Mida siis ikkagi teha?

Tõendatud riskide korral pole otstarbekas loota lühiajalistele ja vähem mõjusatele leevendusmeetmetele. Kuigi liivakotid võivad aidata üksikute üleujutussündmuste korral, ei saa neile pikaajaliselt lootma jääda.

Erilise tähelepanu all on on tänava- ja väljakupindade tõus ajaloolistes linnakeskustes, mistõttu on jäänud hoonete soklid tänavatasapinnast oluliselt allapoole. See soodustab sajuvee voolamist tänavalt kinnistutele, kus seda on hiljem keeruline ära juhtida. Krundid, mis on pidevalt liigveega kimpus, ei pääse veekahjudest isegi drenaaži või immutuslahenduste abil, sest maapind on üleujutuse ajal juba küllastunud.

Kõige tõhusam lahendus oleks terviklik tänavate ümberehitamine, mille käigus võiks langetada teetasapinda. Alternatiivina võiks kaaluda hoonete soklite tõstmist, kuid see on omanikele suure kulu. Muinsus- ja miljöömajade omanikud on selle suhtes eriti haavatavad, kuna neil napib taolisteks investeeringuteks raha.

Head eeskujud pakuvad Rakvere, Paide ja Pärnu, kus suuremahuliste taristu rekonstrueerimiste ajal on olnud tänavapindade langetamine osa projektidest, kasutades Euroopa struktuurifondide toetust. Samas ei saa loota pelgalt Euroopa rahadele – lahendusi tuleb leida ka kohaliku rahaga.

Oluline on seegi, et edukad omavalitsused saaksid jagada oma kogemusi teistele. Samuti tuleks mõelda, kuidas arvestada muinsuskaitsealade kaitsekorraga tänavate ja linnaväljakute projekteerimise lähteülesannetes ning hangetes.

Väljakutseid pakub ka hoonete uuskasutus. Näiteks võivad suure aknad endistes tööstushoonetes, mis on ümber kujundatud elamuteks, suvel üle kuumeneda. Pärandi taaselustamine nõuab uute rakenduste leidmist, kuid arendajad peavad kuumalainetest tingitud suvise ruumitemperatuuri probleemist varakult teadlikud olema. Selle teema puhul ei saa jääda kultuuripärandi hoonete erandi taha, kuna koduomanikud võivad hiljem tõsistesse raskustesse sattuda.

Sammud muinsuskodude kliimakindluse tagamiseks

Muinsuskodude püsimise esmatähtis eeltingimus on, et majad oleksid kasutuses. Ajaloolise kodu omaniku jaoks on mitmed vanale majale omased tunnused tihti võluv isikupära, mille tõttu kodu just sellisesse hoonesse rajati. Samal ajal tahaks aga ka väärtuslikus vanas majas elada mugavalt, keskkonda ja rahakotti säästes ning tervisliku sisekliimaga.

Läbimõeldud tegudeni jõudmiseks on vaja esimese sammuna korrastada kliimakohanemise ja -muutuste leevendamise temaatika muinsuskaitse eritingimustes. Samuti tuleb tõsta kultuuripärandi kogukonna ja koduomanike teadlikkust kliimariskidest ja leevendusmeetmete mõjususest, et muinsuskodude renoveerimisel tehtavad väärtuspõhised valikud oleksid teadlikumad.

1 - Need hõlmavad niiskuse allikaid, niiskuse liikumist, materjalide niiskuskäitumist, ventilatsiooni, temperatuuri jmt

Artikkel valmis muinsuskodu roheharta kliimakindluse töötoa ettevalmistamisel ning selle koostasid Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi ekspert Murel Truu, professor Targo Kalamees, kliimaministeeriumi projektikoordinaator Anni Martin ja muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik Katrin Koit.