Eesti Geoloogiateenistuse hüdro- ja keskkonnageoloogia osakonna juhataja Andres Marandi ütles saates "Ökoskoop", et ühest küljest on küll oluline vee hulk aga teisalt ka vee kvaliteet. "Kui meil on palju vett, aga see on halva kvaliteediga, siis seda kasutada ei saa. See tekitab probleeme ning selle lisapuhastamine võib sageli väga kallis olla. Seega tuleb alati neid kahte asja vaadata," rõhutas hüdrogeoloog.

"Kuna põhjavee liikumine toimub maapõues, siis see on takistatud liikumine ning sageli üsna kohaliku mõjuga. Sellest tulenevalt tekivad ka probleemid just seal, kuhu meil kontsentreerub kas suurem tarbimine või suurem tööstus. Just nendel aladel võivad siis teatud piirkondades need põhjavee varud või ka kvaliteet osutuda kriitiliseks ning seal võivad probleemid tekkida," rääkis Marandi.

Eesti puhul näeb tema sõnul suuremaid probleeme kahel alal: Viimsis ja Kohtla-Järvel. Viimsis on veevarud kõige paremini kasutatavas põhjaveekihis piiratud. "Teine ala on näiteks Kohtla-Järve, mille veevarustuseks on Vasavere veehaare, kus on tegemist pigem sellega, et kui tahame sealt joogivett võtta, mõjutame sellega lähedal olevaid ökosüsteeme ja looduskaitsealasid ning sellest tulenevalt tulevad seal piirangud ette," selgitas Marandi.

Kliimaministeeriumi veeinvesteeringute valdkonnajuht Olav Ojala märkis, et Eestis tuleb taevast rohkem vett, kui inimesed jõuavad seda ära kasutada. Selle põhjal oleks Eesti justkui veerikas riik. "Kui aga detailsemaks minna, siis meil on piirkondi, kus on probleeme sellega, et ei jagu vett isegi olmeks ega joogiveeks. Suvistel aegadel on veepuudus näiteks Viimsis ja teistelgi rannikualadel," rõhutas Ojala.

Suviti on probleemiks ka põudade sagenemine, mis on ühtlasi muutunud intensiivsemaks. Piirkonniti esineb seetõttu olukordi, kus kaevud jäävad kuivaks ning kohalikele elanikele on see suur mure. 

"Tavapäraseks inimtegevuseks ja kodus tarbimiseks seda vett ikka jätkub, aga kui hakatakse kastma murulappi, võib suvisel ajal kuluda selleks päris palju joogivett. Kui seda teeb suur osa mingist probleemsest piirkonnast, on vee otsa saamine tõsine risk," lisas ta. Tema sõnul on hooajati veenappust kannatanud kohalikud omavalitsused pidanud tegema seetõttu otsuseid, mis piiravad elanike sellist veekasutust.

Viimsi vald otsib võimalusi vee kokkuhoiuks

Viimsi abivallavanem Alar Mik meenutas, et piirkonna veetarbimise mõistes olid keerulised 2022. ja 2023. aastate eriti põuased suved, kui hakati muru, hekkide ja puude kastmiseks joogivett kasutama. "Reeglina on meil põhjavee tarbimine umbes 3800 m³ ööpäevas ning siis ta püsib meile eraldatud veeressursi piires," ütles ta: "Kui see piir ületada, siis veejaama veereservuaarid tühjenevad ning veehaardest ei ole võimalik nii palju vett peale ammutada.

Kliimamuutuste tõttu sagenenud põuad sunnivad veenappuseks paremini valmistuma. "Üks asi on kindlasti teavitustöö. Oleme seda ka disaininud, et oleks selline kompleksteavitustöö, mis oleks personaliseeritud. See mõjutab tegelikult väga palju. Näeme, et peale teavituslaineid vee tarbimine väheneb," rääkis Mik.

Lisaks on võetud kasutusele alternatiivseid lahendusi näiteks sademevee kogumislahendused: tiike, mahuteid ja kombineeritud süsteeme. "Nende kasutus on ka laienenud. Kui mõni aasta tagasi suurenes see tarbimistipp kohe, kui põuaperiood hakkas, kasvasid kõige viimasel põuaperioodil need tipud mitu päeva hiljem, natuke kasvasid ning siis jälle kahanesid. See tähendab, et inimestel oli vett kusagilt võtta ning järelikult on sademevee lahenduste arv kasvanud," selgitas Mik.

Samaga tegeleb vald ise. "Kogume tiikidesse vett, mida kasutame avaliku ruumi haljastuse kastmiseks, kõik puud-põõsad, hekid-lilled kastetakse 100 protsenti. sademeveega ning nii juba aastaid," tõi Mik näite.

Tee- ja tänavapuhastusmasinad võtavad vett veel veevärgist. Samas ehitab vald projektala, kuhu koguneb sademevesi, sinna samasse rajatakse mahutid ja sademe väljaviigud. Projekti valmides saaksid sealt vett võtta näiteks survepesuautod. "Arvan, et liigume suunas, kus kasvab meie kui valla teadlikkus ning kasvab ka elanike, majapidamiste ja ettevõtete teadlikkus," ütles Mik.

Riik püüab soodustada ettevõtete vee taaskasutust

Üks võimalus puhta veega kokkuhoidlikult ringi käimiseks on vee taaskasutus. "Näiteks tänava puhastamiseks ei pea ju vesi olema eelnevalt puhastatud joogivee puhtuse astmesse. Sellist tegevust, kus kasutatakse ära juba kasutusel olnud vesi, nimetatakse vee taaskasutuseks," rääkis Olav Ojala.

"Siin on ka Euroopa Liit teinud sellise ühtlustava sammu, et põllumajanduslikuks kasutuseks on ära defineeritud neli kvaliteediklassi puhastatud asula reovett. Eestis põllumajandus ei ole aga selline sektor, kus nüüd massiliselt vett taaskasutada annaks, sest meil jätkub ikkagi sademeveest tüüpiliseks põllumajandustootmiseks, aga sedasama vee taaskasutus põhimõtet on meil kindlasti võimalik rakendada teistes valdkondades," selgitas ta.

Ojala lisas, et riik on muutnud viimastel aastatel veeseadust viisil, mis võimaldab kasutatud vett ühelt isikult teisele anda. See peaks hõlbustama selle taaskasutust. "Sellel, kes seda taaskasutusvett toodab, on vaja keskkonnaluba ja osapoolel, kes siis selle vee kasutusele võtab, on vaja registreeringut. Riskid peavad olema hallatud," lisas Ojala.

Samas rõhutas ta, et Eestis ei peaks hakkama praegu vee taaskasutust kohustuslikuks muutma. Pigem on oluline, et see oleks võimalik juhul, kui see end majanduslikult ära tasub. "Loomulikult kui meil peaks ilmnema veekasutuses mingeid kriise, eks siis tuleb vaadata edasi, et kas teatud valdkondades peaks olema mingi eelistuse hierarhia, et millist vett seal võib kasutada," arutles Ojala.

Võrreldes aastakümnete taguse ajaga on muutunud eestlaste veetarbimine siiski palju kokkuhoidlikumaks. Ojala hinnangul tajutakse üha enam, et vesi on väärtuslik ressurss. "Tarbime elanikkonna kohta olmevett umbes 30–32 m³ aastas ning selline vahemik on olnud juba viimased kümme aastat," ütles ta. Veel 1990ndate alguses oli näitaja enam kui kaks korda suurem.

"Ühisveevärgi varustuskindluse parandamise ja torustike väljavahetamisega vähenesid lekked. Natuke on ka tarbimiskultuur muutunud: käime duši all võib-olla kiiremini, otsikud on sellised, mis annavad suurema surve vähema veega ning üsna tavalised on need WC-loputuspaagid, kus saab valida, kui palju peale lased," tõi ta näite.

Andres Marandi sõnul on Eesti inimeste veetarbimine maailma mõistes heal tasemel. "Arvan, et eraisiku tasemel võib-olla ei peaks oma igapäevast elu enam väga korrigeerima. Sellisel juhul võivad tekkida lisaprobleemid reoveesüsteemidega, kuna need vajavad toimimiseks vett ehk seda ei saa lõpmatuseni madalaks viia," ütles ta.

Artikkel on valminud LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Loe lisainfot projekti kodulehelt.