Tallinna Ülikooli geoökoloog Marko Vainu selgitas saates "Osoon: Virumaa veed puhtaks", et inimtegevuse mõjud on haruldast Kurtna järvestikku jäädavalt kahjustanud.

Me oleme Narva karjääri kaevandusalast vaid mõned sajad meetrid lääne pool. Siin on tohutu ilus maastik, kirjelda seda paika.

Me oleme praegu Kurtna järvestiku idapiiril ja see on Eesti kõige suurem järvestik. Tavaliselt öeldakse, et see on Eesti kõige suurema tihedusega järvestik, sest siin on peaaegu 40 järve 30 ruutkilomeetril, mis on Eesti jaoks rekordarv.

Need kõik on väga eritüübilised ja paljud ka looduskaitseliselt väärtuslikud järved. Ala on looduskaitse all. Kurtna maastikukaitseala loodi 1987. aastal ja nüüd juba mitu aastat on see olnud Alutaguse rahvuspargi koosseisus, sellest ajast kui rahvuspark loodi 2018. aastal.

Mida erilist on siin veel peale selle, et neid järvi on palju?

Kõige erilisem on see, et nad on nii eritüübilised. Me oleme praegu Valgejärve ääres, mis on üks Eesti väheseid säilinud järvi, kus kasvavad näiteks vesilobeelia ja järv-lahnarohi, mis on teise kaitsekategooria looduskaitselised liigid. Varem on siin järvestiku keskosas olnud veel selliseid hästi selge veega vähetoitelisi järvi.

Siis on siin teada Eesti üks väheseid rauatoitelisi järvi, mis tähendab seda, et seal on hästi palju rauda vees. Siin on järvi, mis on läbivoolulised ja on neid, mis on umbjärved. Seetõttu on nad ka teaduslikult huvipakkuvad, kuna need on hästi eritüübilised nii oma elustiku poolest kui ka hüdroloogilise režiimi poolest.

Kaevandustegevus on siin väga lähedal, kas seetõttu ei lähe nendel järvedel kuigi hästi?

Jah, aga see on tõesti ainult üks põhjustest. See on õnnetu olukord, et meie kõige olulisem järvestik on kahelt poolt ümbritsetud ja keskelt läbistatud erinevate inimmõju ilmingutega. Narva karjäär on seal ida pool, mis on muutnud põhjavee taset järvestiku idapoolses osas. Läände jääb Estonia kaevandus, mis on ka põhimõtteliselt vett alandanud.

Järvestiku keskosas on puurkaevud, millest pumbatakse joogivett välja, mis on samuti põhjavee taset alla viinud. Ida pool on veel Oru turbaväli, kust on turvast kaevandatud juba varemgi, enne kui siit põlevkivi hakati kaevandama.

Järvestiku keskel on veel Pannjärve liivakarjäär. Kõigele lisaks suunatakse siit lõunapoolsetest järvedest läbi Estonia kaevandusest välja pumbatud vett, mis on muutnud nende järvede veerežiimi ja veekeemiat. Seetõttu on nendel järvedel tõesti väga palju erinevaid inimmõju avaldusi ja survet.

Teadlased on seda järvestikku ka varasemalt põhjalikult uurinud. 

Jah, seda on aegade jooksul mitmed korrad uuritud. Hästi põhjalik uuring oli 1980. aastate lõpus ja meie Tallinna Ökoloogia keskuses hakkasime seda viimati põhjalikult uurima aastast 2012.

Kõigepealt me alustasime sellest, et teatud järvedesse me panime veetaseme mõõdulatid. 2012. aasta mais sai üks latt Valgjärve pandud sellisele tasemele, et lati tipp oli järve veetasemega tasa. 2014. aasta kevadel oli see veel enam-vähem samasugune.

2015. aasta sügiseks langes veetase kuni 80 sentimeetrit. Aastal 2018 tõusis see peaaegu algsele tasemele, aga on nüüd viimastel aastatel kõikunud umbes 30-60 sentimeetrit sellest tasemest allpool.

Mis selle veetaseme alanemise põhjus võiks olla?

Siin saab olla mitmeid põhjuseid. See, miks 2015. aastal see suur langus toimus, oli kindlasti osalt põhjustatud sellest, et siis oli väga kuiv aasta ja eelnevalt oli ka väga kuiv aasta. Seda, et tase on ka hiljem jäänud varasemast madalama ümber kõikuma, on raske seletada millegi muuga kui ikkagi sellesama karjääri mõjuga, mis on järvele üha lähemale tulnud.

Siit järvest mõnisada meetrit ida pool on üks põhjavee puurkaev ka, kus on veetaset mõõdetud 1970. aastatest saadik. Seal on samuti näha, kuidas selles pindmises põhjaveekihis on veetase kuskil paar meetrit alanenud. See siis võib viidata sellele, et siia järve ei jõua enam nii palju seda põhjavett siit ümbert, aga pigem hoiab seda rohkem üleval see raba, mis on teisel pool.

Seda näitavad tegelikult need järve mõõtmisedki, et vesi on siin kollasemaks läinud ja läbipaistvus vähenenud. Kui 1950. aastatel näiteks oli umbes neli meetrit läbipaistvust, siis mõni aasta tagasi oli ainult poolteist meetrit ehk selle järve toiterežiim on tõesti muutunud. Suurem veetaseme kõikumine sõltub sellestki, et tõesti on ida pool põhjavee tase alanenud ja see on siis ka rohkem mõjutatud nendest ilmastiku muutustest.

Me seisame nüüd kohas, kus veel mõni aeg tagasi asus Kihljärv. Mis selle järvega juhtus?

Just nimelt, me oleme praegu Kihljärve sees. See on Narva karjäärile kõige lähemal asuv järv ja karjääri piirini ainult umbes 500 meetrit. Selle järve kohta pole küll palju limnoloogilist andmestikku varasemast ajast, aga 1980. aastate lõpus mõõdeti siin näiteks vee läbipaistvust kaks meetrit, kuigi on kirjeldatud, et taimi oli suhteliselt palju. See ei olnud mingisugune looduskaitseline pärl, aga korralik järv.

Kuni 2013. aastani on Maa-ameti ortofotodel on see järve ilusti peal. 2014. aasta kaldaaerofotodel on juba näha, kuidas on jäänud ainult muda ja paar lompi. Sellest ajast alates siin püsivat järve enam ei ole, kevadeti natukene vett koguneb mingisugustesse nurkadesse. Põhimõtteliselt jah, see järv on karjääri ära voolanud.

Pinnas veel täiesti vetrub siin. See on järvemuda, mis on siin aastakümnete või sadadega kihistunud?

Just nimelt. Kui veel tähelepanelikult vaadata, siis need kuusekeste moodi taimed, mis siin kasvavad, on kuuskhein, mis tegelikult ongi veetaim. See kasvab järvede sees. See on suutnud veel muda peal praegu elus püsida, aga põhimõtteliselt niimoodi maismaa peal see ei kasva.

Kas kaevandajaid on aastate jooksul kuidagi proovinud ka oma tegevuse mõju leevendada?

Jah, juba 1980. aastate lõpul, kui siin suurem poleemika selle ala üle oli ja hoiatati, et üldse kõik järved kuivavad siin ära. Sellest ajast alates on siin kasutatud teatud tehnoloogilisi võtteid, et hoida seda veetaset ikkagi põhimõtteliselt kõrgemal.

Karjääri serva on ladustatud sellist savikat materjali, et hoida põhjavee taset siin karjääri pool üleval. Karjääri servast järvestiku poole on rajatud ka infiltratsioonibassein, kuhu pumbatakse karjäärist kogu aeg vett juurde, et hoida veetaset üleval.

Selgelt on nendest abinõudest kasu olnud, sest 1980. aastate lõpus ennustati, kui see karjäär oli veel seal kaks kilomeetrit kaugemal kui praegu, et ka näiteks Valgejärv oleks praeguseks juba tühjaks vajunud. Nagu Kihljärve puhul on näha, need meetmed ei ole siiski olnud absoluutsed.

Nüüd, kui see kaevandustegevus siin alal on lõppemas ja pumbad lülitatakse välja, mis nende järvedega võiks juhtuda? Kas vesi tuleb siia tagasi?

On tehtud paar põhjavee mudelit. Ka pärast töö lõppemist sellel alal ei tõuse vesi karjääris nii kõrgele, nagu see kunagi oli. Sellepärast, et lõuna pool läheb kaevandamine edasi ja muidu hakkaks see seal kaevureid uputama. Seetõttu tõuseb see kõrgusele 30 meetrit üle merepinna. Me oleme praegu kõrgusel 40 meetrit üle merepinna, ehk veetase seal karjääris jääb kümme meetrit madalamaks, kui siin järves võiks olla.

Sellele vaatamata ennustab pessimistlik mudel, et siia Kihljärve peale võiks umbes pool meetrit vett kevadeti tulla. Optimistlik mudel ütleb, et isegi kuni poolteist meetrit. Siis ongi huvitav näha, kumb mudelitest on täpsem. Selge on see, et isegi kui siin pool meetrit vett oleks, poleks enam järv. Pigem on see nagu üleujutatud soo või imelik kooslus, mis siia asemele tekib.

Kaevandamine Narva karjääris veel niipea täielikult ei lõpe ja läheb Kurtna järvede naabruses edasi. Mis nende ülejäänud järvedega võiks tulevikus juhtuda?

See sõltub sellest, missuguseid meetmeid rakendatakse. Kaevandamine liigub siit järjest lõuna poole ja see põhjapoolne osa lastakse vett täis. Tegevus jõuab Valgjärvele ja sellest lõunapoolsematele järvedele lähemale.

Üks põhjavee mudel, mille tegi mõned aastad tagasi Tartu Ülikool, ennustas, et kui mingisuguseid meetmeid kasutusele ei võeta, näiteks ei rajata infiltratsioonitõkke seina, võib ka selle Valgejärve veetase umbes meeter kukkuda ja lõunapoolsetel järvedel veel rohkem.

Kui neid meetmeid rakendatakse, siis teoreetiliselt võiks loota, et see neid järvi ei mõjuta. Sellepärast, et kaevanduse piir ei ole nendele nii lähedal kui Kihljärvele siin praegu.

Mida me sellest kõigest võime inimestena õppida? Kui me rajame kaevandusi, avaldub nende mõju palju suuremal alal?

Jah, loomulikult. Ega see ei olnud kellelegi üllatus ka sel ajal, kui kaevandama hakati. Kurtna järvestik on üldse selline konfliktne koht. Üldiselt on pidevalt aru saadud, et see on looduslikult väärtuslik paik, aga kõik need inimtegevuse mõjud on sellised, mida justkui ei saa vältida.

Kusagil tuleb seda põlevkivi kaevandada. Sellepärast, et seda on meil ühiskonnale olnud vaja. Muude mõjuritega on sama lugu, et siin põhjavett välja pumbatakse, joogivett on Jõhvi ja Kohtla-Järvele vaja. See on selles mõttes selline keeruline ala olnud ja on seda ka edaspidi. Siin tuleb kuidagi balansseerida seda, et me tahame ikkagi ka loodusväärtusi säilitada. 

Võib-olla selle Kihljärve puhul võibki öelda, et see oli selline paratamatu kaotus või ohverdus selle nimel, et meil oleks elekter, aga teised järved siis püsivad. See on keeruline probleem. Ei saa öelda lihtsalt, et kõik on halb, lõpetage kaevandamine ära, siis jäävad järved alles.

Aga me peaksime seda paika ikkagi säilitama, seda ilu, mis siin piirkonnas on?

Loomulikult. Sellepärast, et Eesti kontekstis nii suurt järvestikku ja nii eriilmelisi järvi kusagil mujal ei ole. Eelkõige just ka Ida-Virumaa piirkonnas, sest see on Ida-Virumaal ka hästi oluline puhkeala lisaks siinsetele loodusväärtustele.

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele.
Loe lisa LIFE IP CleanEST kodulehelt.