Uuring: armunud ei lähegi aastatega ühte nägu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Selgus, et inimesed valivad endale lihtsalt juba eos sarnase välimusega kaaslasi.
Selgus, et inimesed valivad endale lihtsalt juba eos sarnase välimusega kaaslasi. Autor/allikas: Lluís Ribes Mateu/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Alates 1980. aastatest ringleb teaduses ja ühiskonnas arusaam, et aastaid suhtes olevad inimesed lähevad ajas üha rohkem teineteise nägu. Stanfordi Ülikooli teadlased tõestasid kordusuuringus, et paarid siiki ei muutu ajas sarnasemaks. Pigem valivad inimesed juba eos endasarnaseid partnereid.

Aastal 1987 ilmus uuring, kus väideti, et veerand sajandit koos elanud abikaasad muutuvad pika kooselu tulemusel väliselt üksteisega sarnasemaks, vahendab Science Alert.

Uuringu autorid eesotsas lahkunud psühholoogi Robert Zajonciga põhjendasid oma väidet "abikaasade välimuse sulandumise" hüpoteesiga. Selle järgi tegutsevad eluaegsed armastajad teineteisega sedavõrd sünkroonis, et hakkavad alateadlikult teineteise näoilmeid matkima. Aja möödudes hakkab see ilmete sünkroonsus nende nägusid kujundama.

Enam kui 30 aasta tagused väited on levinud nii psühholoogia alases kirjanduses kui ka argikultuuris. Algselt hüpoteesina sõnastatud nähtust on kohati nimetatud isegi "teaduslikult tõestatuks". Stanfordi Ülikooli teadlaste uus uuring lükkab aga väite ajaga tekkivast sarnasusest täielikult ümber.

Uuringu ühe autori elektriinseneeria doktorandi Pin Pin Tea-makorni sõnul pole levinud hüpoteesile mingit õiget katselist tõestust. Ta lisab, et algse uuringu valim koosnes ainult 12 heteroseksuaalsest abielupaarist ja omaaegseid tulemusi pole kunagi korratud.

Suure mastaabiga kordusuuring

Toomaks abikaasade väljanägemise ühtesulamise väidetesse selgust, tegid Pin Pin Tea-makorn ja arvutusliku psühholoogiaga teglev Michal Kosinski kordusuuringu.

Kui algses uuringus võrreldi 12 abielupaari fotosid äsja abiellununa ja 25 aastat hiljem, siis uue uuringu valim oli suurem. Tea-makorn ja Kosinski otsisid internetist 517 paari fotod, mis olid tehtud värskelt peale abiellumist ja 20–69 aastat hiljem. Kõik uue uuringu paarid olid samuti valge nahavärviga ja heteroseksuaalsed, sest uurijad ei suutnud enda sõnul leida piisavalt pilte, et saaks analüüsida teistsuguse välimuse ja seksuaalsete eelistustega inimesi. 

Uus uuring erines algsest ka selle poolest, et Tea-makorn ja Kosinski kasutasid fotode võrdlemiseks lisaks 153 inimhindajale ka näotuvastusalgoritmi VGGFace2. Kasutatud algoritm osutus varem nägude sarnasuse tuvastamisel inimestest paremakski.

Paraku ei viidanud Tea-makorni ja Kosinski üllatuseks uuringus miski sellele, et abikaasad võiks aastate möödudes rohkem teineteise moodi minna. Pigem vastupidi: inimhindajate meelest muutusid paarid ajas isegi õige pisut erinevamaks.

Teisalt selgus, et inimesed valivad endale lihtsalt juba eos sarnase välimusega kaaslasi. Võrreldes omavahel abikaasade ja suvaliste inimeste nägusid, olid abikaasad omavahel sarnasemad. Uurijaid selline tulemus ei üllata, sest varasemgi uuring on näidanud abikaasade välist sarnasust. Välimus on nende sõnul järelikult üks paljudest omadustest, mille kokkulangevust inimesed suhtes oluliseks peavad. 

Uuringu valguses tasub meeles pidada, et millegi teaduslikult tõestatuks lugemiseks on tarvis rohkemat kui ühte mõnekümne inimesega tehtud katset.

Artikkel ilmus ajakirjas Scientific Reports.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: