Vaimse tervise häirega inimene paneb leivad tõenäolisemalt ühte kappi kellegagi, kellel on sama mure, kui et inimesega, kellel vaimse tervisega muret pole. Varem on säärast trendi täheldatud Põhjamaades. Väljaspool Euroopat pole küsimust aga kuigi palju uuritud. Nüüd kinnitas uus mahukas uuring, et muster kehtib eri kultuurides ja põlvkondades, vahendab Nature News.

Üha selgem muster

Uuringu autorid kasutasid enam kui 14,8 miljoni inimese andmeid Taiwanist, Taanist ja Rootsist. Nad sõelusid andmestikest välja paarid, kus vähemalt ühel partneril oli üks üheksast vaimse tervise häirest. Uuritud häired olid skisofreenia, bipolaarne häire, depressioon, ärevus, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), autism, obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH), ainesõltuvus ja anoreksia.

Töörühm täheldas, et kui ühel suhtepartneril oli mõne loetletud häire diagnoos, oli märkimisväärse tõenäosusega ka tema kaasal sama või mõni muu vaimse tervise häire. Uuringu kaasautori ja Laureate'i aju-uuringute instituudi geneetiku Chun Chieh Fani sõnul oli seejuures rohkem sama häirega paare kui suhteid, kus kokku olid saanud erinevate muredega partnerid.

Uuringus ilmnes, et sama muster kehtib kõigis uuritud riikides ja kultuurides, samuti põlvkonnast olenemata. Trendi pole Fani sõnul vääranud isegi viimase poolsajandi edusammud psühhiaatria vallas. Riigiti erinesid üksnes OKH, bipolaarse häire ja anoreksiaga seotud suhtemustrid. Näiteks abiellusid OKH-ga inimesed Taiwanis omavahel tõenäolisemalt kui Põhjamaades.

Töörühm jagas 1930.–1990. aastatel sündinud inimesed kümne aasta kaupa sünnikohortidesse. Enamiku häirete korral oli näha, et jagatud tervisemurega paare oli iga aastakümnega pisut rohkem. Eriti silmnähtavalt tuli ajas juurde ühise sõltuvushäirega paare.

Millest selline trend?

Miks vaimse tervise muredega inimesi teineteise poole tõmbab, teadustöö autorid seekord ei uurinud. Küll aga pakub Chun Chieh Fan välja kolm võimalikku seletust.

Esiteks võivad inimesed lihtsalt tunda tõmmet endaga sarnaste kaaslaste suhtes. Fani sõnul võivad ühise murega partnerid mõista kaaslase üleelamisi ja seeläbi teineteist köita. Teiseks võib ühine keskond muuta partnereid sarnasemaks. Kolmandaks võib vaimse tervise häirega kaasnev häbimärgistamine kitsendada inimese partnerivalikut.

Uuringuga mitte seotud Uus-Lõuna-Walesi Ülikooli psühhiaatrilise geneetiku Jan Fullertoni sõnul võib ka juhtuda, et ühel partneril pole suhte algul tugevaid või diagnoositud sümptomeid. Küll aga võib selline partner ühiskondlike ja keskkonnast tingitud stressitegurite mõjul ajapikku samuti diagnoosi saada.

Teadus pole suutnud vaimse tervise häirete teket päris lõpuni seletada. Siiski on teadlased seisukohal, et oma osa on nii keskkonnal kui ka geenidel. Just geenide osaluse tõttu võib suhe sarnase vaimse tervise murega partneriga suurendada Fullertoni sõnul ohtu, et häire kandub järgmistele põlvedele edasi. Uuringust nähtuski, et kui lapse mõlemal vanemal oli sama häire, tekkis see häire ka temal endal tõenäolisemalt võrreldes lapsega, kellel oli vaid üks häirediagnoosiga vanem.

Uuringuga mitte seotud Menziesi meidtsiiniuuringute instituudi statististilise geneetiku William Reay sõnul vajab teema täiendavaid uuringuid. Sel juhul saab selgeks, kas või kuidas peaksid psühhiaatrid hakkama tulevikus patsiente vaimse tervise häirete pärilikest riskidest teavitama.

Teadustöö ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.