Kaasprofessori sõnul otsib ATH-le iseloomulikele probleemidele abi ka üha rohkem täiskasvanuid. "Aina enam inimesi on hädas keskendumisraskuste, probleemide organiseerimise ja planeerimisega, mäluprobleemide ja sisemise rahutusega," kirjeldas Lehto saates "Terevisioon".

Kuigi teadlikkuse kasv on tema hinnangul iseenesest positiivne, on täiskasvanute ATH diagnoosimine olemuslikult oluliselt keerulisem kui lastel. Probleemi tuum peitub eeskätt kahes asjaolus: sümptomite sarnasuses teiste vaimse tervise muredega ja objektiivsete mõõdikute puudumises.

"Keskendumisraskus, mis on peamine probleem, mida täiskasvanud kurdavad, on tegelikult omane väga paljudele vaimse tervise probleemidele. Sama sümptom esineb ka depressiooni, ärevuse ja stressi puhul," selgitas kaasprofessor. See tähendab, et arst peab tegema otsuse patsiendi kirjelduse põhjal, eristades ATH-d teistest seisunditest, mis võivad vajada hoopis teistsugust ravi.

Olukorda ei tee lihtsamaks seegi, et ATH on definitsiooni järgi neuroarenguline häire, mis peab avalduma juba lapsepõlves. Täiskasvanueas on aga lapsepõlve sündmusi ja käitumist tihti raske usaldusväärselt meenutada. "Tänapäeval ei ole vaimse tervise häirete diagnoosimiseks ühtegi biomarkerit. Puudub kindel näitaja, mille põhjal saaks vereproovi või ajupildi alusel diagnoosi panna," tõdes Lehto.

Lahendus geneetikas?

Diagnostilistele väljakutsetele lahenduste leidmiseks sai Kelli Lehto uurimisrühm Euroopa Teadusnõukogult pooleteise miljoni euro suuruse uurimistoetuse. Viis aastat kestva projekti eesmärk on mõista täiskasvanute ATH olemust ja luua paremaid diagnostilisi vahendeid.

Uurijate fookus on geneetikal, kuna varasemad uuringud on näidanud ATH tugevat pärilikku tausta. "Selle päritavuse osakaal on umbes 80 protsenti, mis tähendab, et varieeruvust populatsioonis selgitavad 80 protsendi ulatuses pärilikud tegurid ehk geenid," ütles Lehto. Teadlased loodavad ATH-ga seotud geenivariantide abil välja töötada tööriistu, mis aitaksid tulevikus täpsemalt vahet teha, kas patsiendi sümptomite taga on tõepoolest ATH või mõni muu mure.

Samas ei piirdu uuring vaid geenidega, vaid uurib ka keskkonna rolli. Kaasaegne elustiil võib sümptomeid võimendada või esile kutsuda. "Meie elustiil on palju muutunud, näiteks see, kuidas me uudiseid tarbime. Vanasti istuti perega teleri ette, tänapäeval vaadatakse kümnesekundilisi videoid," tõi Lehto näite.

Kuigi diagnooside arvu kasvu taga on ka positiivsed arengud, nagu teadlikkuse tõus ja ravi parem kättesaadavus, on hüpe professori sõnul siiski pretsedenditu. Nii seisab teadlaste ees põhimõtteline küsimus. "Küsimus on selles, kas täiskasvanutel nähtavad probleemid peegeldavad alati neuroarengulist ATH-d või võib tegu olla hoopis teise murega, mis vajab teistsugust lahendust," sõnas Lehto.