Beebide matkimine innustab neid suhtlema
Kaaslase jäljendamine on üks vanemaid kultuurideüleseid huumorinippe, mis ei vaja toimimiseks sõnu. Lundi ülikooli teadlased korraldasid katse, et selgitada välja, kuidas sellesse suhtuvad kõnelemiseni alles teel olevad imikud. Tulemus kinnitab paljude lapsevanemate kogemust: matkimine teeb lastele nalja. Huvitavaid järeldusi tehti aga veel.
Mobiilne beebilabor
Kuue kuu vanustele katseisikutele mindi koju külla ja nende ülesandeks oli istuda laua taga oma ema süles ning uurija suhtlusinitsiatiivile vabalt reageerida. Teadlased vaatasid lapsele silma, naeratasid ja laususid tema nime. Seejärel mängiti läbi mitu suhtlusepisoodi, kus teadlaste roll oli muutlik.
Skaala ühes otsas matkis uurija täielikult lapse enda tegevusi ja ilmeid, teises otsas aga ei jäljendanud last kuidagi, vaid pakkus tema käitumisele hoopis omapoolseid reaktsioone. Just see meenutab kõige enam tavapärast suhtlussituatsiooni, mis beebidel oma vanematega on: laps teeb midagi, mille peale vanemad teevad midagi.
Kogu protsess filmiti kolme kaameraga üles, et lapse reaktsioone hiljem analüüsida. Kui beebi hakkas nutma või näitas muul moel üles rahulolematust enam kui kolmekümnel järjestikusel sekundil, loeti eksperiment lõppenuks.
Peegelpilti teesklev võõras tekitab elavat huvi
Pooleaastased imikud oskavad juba üsna hästi oma pere ja võõraste vahel vahet teha ning enamasti ollakse viimaste suhtes passiivsel või tõrjuval positsioonil. Eksperimendi käigus ilmnes, et kiireim tee beebiga sõbrunemiseks käib tema jäljendamise kaudu.
Valimis olnud imikute reaktsioonidest järeldati, et nad said aru, kui võõras inimene neid imiteeris ja see tekitas neis ajaliselt pikemat huvi kui tavapärane suhtlussituatsioon. Beebid hoidsid oma matkijatega ka pikemat silmsidet ning naeratasid neile rohkem.
Mõned lapsed innustusid sedavõrd, et asusid spontaanselt jäljendamismänge juhtima ja partnerile uusi väljakutseid välja mõtlema, et seejärel huviga jälgida, kuidas too toime tuleb: kõigepealt üks pats vastu lauda, siis kaks, seejärel juba terve hulk. Isegi puhkudel, kui uurija matkis vaid lapse liigutusi, ent hoidis oma näoilme neutraalselt emotsioonituna, pakkus säärane suhtlus lastele huvi.
Matkimismängu juhtimisel initsiatiivi haarav beebi on teadlik, et võõra käitumine on tema omaga seotud. See annab aimu keerulistest kognitiivsetest protsessidest, mille tulemusena inimlaps kasvades sotsiaalseid norme ja kultuurilisi käitumismustriteid ära tundma õpib.
Uuring ilmus ajakirjas PLOS One.
Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro
Allikas: PLOS One