Valgevene lõbusa ja agressiivse perehuumori vahel jookseb õhkõrn piir ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Anastasiya Fiadotava pidas oma uurimuses silmas, et Valgevenes on viimase poolsajandi jooksul esmasünnitajate ja -abiellujate kesmine vanus tasapisi tõusnud. Samuti lahutatakse Valgevenes üha rohkem abielusid.
Anastasiya Fiadotava pidas oma uurimuses silmas, et Valgevenes on viimase poolsajandi jooksul esmasünnitajate ja -abiellujate kesmine vanus tasapisi tõusnud. Samuti lahutatakse Valgevenes üha rohkem abielusid. Autor/allikas: Irina Iriser/Unsplash

Valgevenest pärit huumoriuurija Anastasiya Fiadotava sõnul kasutavad sealsed inimesed presidendivalimiste järgse kaosega toimetulekuks paljuski huumorit. Nalja ei tehta mujalgi inimeste elus lihtsalt nalja pärast, ning oma äsja kaitstud doktoritöös käsitles Fiadotava Valgevene perehuumori erinevaid eesmärke.

"Paljud pered, kellega rääkisin, kasutavad enda sõnul huumorit pereelus väga sageli, sest "selleta on võimatu elada"," ütleb Fiadotava. Oma äsja kaitstud doktoritöös uuris ta huumorit Valgevene pereelus. Täpsemalt huvitas teda see, kuidas inimesed pereringis huumorit loovad, kasutavad ja tajuvad ning kuidas nad tunnetavad huumori ja agressiivsuse vahelist seost.

Aeg parandab haavad

Suurem osa Valgevene perehuumorist sünnib Anastasiya Fiadotava sõnul vestlustes: meenutatakse pereliikmetega juhtunud argielu naljakaid seiku. Kui enamik seiku ununeb kiiresti, siis mõned jäävad perepärimusse aastateks.

Enamasti on need lood ebaõnnestumistest, näiteks luhtaläinud kokkamisest, reisil äraeksimisest või sõidueksamil isegi kümnendal katsel põrumisest. "Aja möödudes ei nähta neid sündmusi enam traagilistena, vaid need muutuvad meenutajate silmis pigem lõbusateks," seletab Fiadotava.

Naljakate lugude põhjal võidakse panna pereliikmetele naljakaid hüüdnimesid. Samuti võidakse võtta kasutusele ainult siseringis mõistetavaid naljatlevaid žeste, näoilmeid või lühikesi lauseid, mis võtavad meenutusloo sõnadetagi kokku.

Kuigi värske doktori sõnul on igas peres omad lemmikteemad, avaldub rõhk läbielamistel ja naljakatel seikadel ka perehuumori teemaderingis. "Pereliikmetele meeldib naljatada üksteise iseloomujoonte, harjumuste, kõnekomistuste ja muu taolise üle," loetleb ta. "Kuigi paljudes peredes tehakse nalja ka üksteise välimuse ja riiete üle, peab teine osa peresid selliseid nalju sobimatuks. Eriti just mehed väldivad oma naiste välimuse tögamist."

Perehuumor kui Šveitsi armeenuga

Anastasiya Fiadotava sõnul kasutavad pered huumorit mitmeks otstarbeks. Esiteks pannakse naljatamisega paika peresidemed, aga ka piirid. "Kuna paljud perenaljad põhinevad isiklikel kogemustel, tähendab nende mõistmine, et kuulutakse mingisse rühma ja pääsetakse ligi millelegi, mida väljaspool olijad ei tea," seletab ta.

Lisaks aitab huumor mõnikord üle saada peres tekkivatest konfliktidest. Teisalt võib huumori varjus aga lähikondseid "läbi lillede" kritiseerida. Värske doktori sõnul võib naljatav kriitika olla isegi otsesest etteheitest tõhusam. "Inimesed ei taha sattuda naljade sihtmärgiks," ütleb ta. "Seega muudavad nad pigem oma harjumusi, soengut või kõnemaneeri, kui et taluvad pereliikmete pidevat tögamist."

Neljandaks aitab huumor pereliikmetel väljendada mõtteid, mida on tõsises vestluses keeruline sõnadesse panna. Fiadotava toob siinkohal näite lastekasvatusest, kus üldlevinud eelduse järgi, et vanemad peaksid teineteist toetama ning üheskoos lapsele õiget käitumist õpetama.

"Huumor võib säärast vanemate ja lapse vahelist hierarhiat rikkuda," ütleb ta. "Üks vanem võib naljatlevalt "laste poolele asuda" ja õõnestada teise vanema püüdlusi lastele häid kombeid õpetada." Sellises olukorras on huumoril topeltroll. Ühest küljest on naljatlev suhtlus vanemate ja lapse vahel mängulisem ja vabam. Teisest küljest annab see mõista, et näiliselt laste poolele asunud vanem ei taha tegelikult teise vanema autoriteeti laste silmis õõnestada.

"Lõppude lõpuks kasutavad pered huumorit samal põhjusel nagu kõik teisedki: muutmaks suhtlust köitvamaks, meeldivamaks ja lõbusamaks," märgib huumoriuurija.

Naljast rünnakuni on üks samm

Kuna huumor on enamasti emotsionaalne, võib nii mõnigi nali kergesti üle minna solvanguks. Anastasiya Fiadotava sõnul avaldub agressiivne perehuumor tüüpiliselt tögamise ja üksteise kulul naljatamisena.

Enamik inimesi pole samas valmis tunnistama, et nende peres ringleb agressiivset huumorit. "Pered püüavad sageli kõigest väest säilitada muljet endast kui heatahtlikkust, armastavast ja hoolivast üksusest," seletab uurija, "ent agressiivsed naljad ei sobi kohe kindlasti selle mulje juurde."

Anekdoodinäiteid Anastasiya Fiadotava uurimusest. Autor/allikas: Anastasiya Fiadotava/Airika Harrik

Siiski leiab Fiadotava, et peresiseses aasimises pole midagi halba, kuni seda ei tehta tahtlikult haigettegemise pärast. Paraku võivad ka üksteist läbi ja lõhki tundvad pereliikmed mingil põhjusel solvuda, olgu siis vestluskonteksti, tuju või kehva enesetunde tõttu. "Enamasti pereliikmed juba teavad, milline huumor vestlusse sobib, aga vahel on tahtmatut solvamist keeruline ära hoida," ütleb ta.

Mõni seik või märkus võib olla ühe pereliikme meelest naljakas, ent teiste meelest mitte. Mõnel juhul võib tögamine olla naljakas ainult teatud piirini. "Isegi pereringis on piir huumor ja rünnaku vahel üldiselt väga hägus," võtab Fiadotava teema kokku.

Perenaljad muutuvas maailmas

Naljad ei teki tühjalt kohalt, vaid peegeldavad alati oma tekkeolusid. Nii pidas Anastasiya Fiadotava oma uurimuses silmas, et Valgevenes on viimase poolsajandi jooksul esmasünnitajate ja -abiellujate kesmine vanus tasapisi tõusnud. Samuti lahutatakse Valgevenes üha rohkem abielusid.

"Muutuste taga on Valgevene perede teisenevad soorollid: paljud naised tähtsustavad haridust ja karjääri ning loovad pere seetõttu hiljem," seletab Fiadotava. Samuti on tema sõnul muutumas suhtumine lahutusse ja perekonda kui sellisesse. Erinevalt nõukogude ajast elab üha rohkem valgevene noori vanematest eraldi, kuigi näiteks lastehoiuks vajatakse endiselt vanavanemate abi. Sestap on muutusi värske doktori sõnul näha just naiste pihta käivas huumoris.

"Näiteks, kuigi ämma-naljad on Valgevenes eriti vanemate inimeste seas endiselt üsna levinud, ei leia sel teemal kuigi palju meeme ega naljavideosid. Nooremad pered ei veeda nimelt oma ämmadega enam nii palju aega," seletab ta. Teise näitena räägitakse kehvade kokkamisoskuste teemal anekdoote nüüd lisaks naistele ka meeste kohta.

Anekdoot kui žanr on huumoriuurija hinnangul nii Valgevenes kui ka Eestis üldiselt meemide, videote ja muude internetis levivate naljade kõrval taandumas.

Häire, vanaisa! Lapselapsed on kohal! Autor/allikas: Anastasiya Fiadotava

Kahe rahva huumorit võrreldes osutab Fiadotava veel keele ja mõtte iseärasustele. Kui eestlased räägivad nalju eesti keeles, siis valgevenelased enamasti vene keeles. Sestap on vene keeleruumist laenatud sedapalju anekdoote ja meeme, et raske on eristada valgevene algupärandit ja valgevene konteksti kohandatud vene nalju.

Vene algupära tuleb hästi esile niinimetatud "kolme rahva naljades" [näiteks "Sakslane, venelane ja eestlane on üksikul saarel..." – toim.]. Kui eesti kolme rahva naljades on peategelane ehk kolmas mingi rahva esindaja alati eestlane, siis valgevene naljades jääb viimane sõna venelasele. "Seega võivad valgevenelased end neis naljades venelastena identifitseerida, kuid "venelane" tähistab sel juhul laiemat idaslaavi identiteeti," seletab Fiadotava.

Protestidel saab huumorist relv

Praegune presidendivalimiste järel tekkinud kriis sünnitab Fiadotava sõnul aga vägagi mitmepalgelist huumorit. "Üks selle tähelepanuväärsemaid ilminguid on kõikvõimalikud postrid ja plakatid, mida protestijad tänavatel kannavad," ütleb ta. Enamasti peab plakatite mõistmiseks Valgevene poliitilise ja ühiskondliku kontekstiga hästi tuttav olema, kuid vahel kohtab ka üldmõistetavat huumorit.

Kuna protestid jätkuvad päevast päeva endiselt, hoiavad kohalikud end meedia vahendusel toimuvaga kursis. Nii jõuavad märgilisemad sündmused kohe ka postritele. "Näiteks saabus Lukašenka 23. augustil Iseseisvuspalee juurde helikopteriga ja püss käes. Järgmise nädala protestimarssidel võis selle juhtumi teemal nii mõndagi postrit näha," kirjeldab Fiadotava.

Tema sõnul aitab huumor valgevenelastel ühest küljest valimiste võltsimise ja järgnenud kaosega toime tulla. Teisest küljest soodustab see kohalike loomingulist mõtlemist ning hoiab üleval huvi protestide vastu. "Postrite humoorikus ja loomingulisus on väga teravas kontrastis Lukašenka valitsuse jäiga propagandaga," ütleb uurija.

Perehuumori uurimiseks tegi Fiadotava aastatel 2016–2017 kokku 60 suulist intervjuud 24–66-aastaste Valgevene paaridega. Ta küsitles paare nende omavahelise naljategemise, tögamise, humoorikate hüüdnimede kasutamise ja naljakate peretraditsioonide kohta. Kuna osa huumorist on tänapäeval digitaalne, palus Fiadotava 2019. aasta kevadel uuritavatel ära täita ka veebipõhine küsimustik. Anonüümsele küsitlusele vastas 175 inimest, kes jagasid uurijaga üle 260 huumorinäite.

Anastasiya Fiadotava kaitses doktoriväitekirja "Family Humour in Contemporary Belarus: Forms, Practices and Vernacular Reflections" ("Tänapäeva valgevene perehuumor: väljendusvormid, tavad ja rahvapärased vaated")  filosoofiadoktori kraadi saamiseks Tartu Ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule erialal 26. augustil.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: