Antisotsiaalne käitumine sõltub lisaks geenidele ka eluvalikutest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uurijad keskendusid juhtudele, kus inimene pidi oma käitumise tõttu täiskasvanueas kokku puutuma politseiga..
Uurijad keskendusid juhtudele, kus inimene pidi oma käitumise tõttu täiskasvanueas kokku puutuma politseiga.. Autor/allikas: ERR

Täiskasvanuna võivad politseiga tõenäolisemalt pahuksisse sattuda inimesed, kel on noorukieas olnud probleeme sõltuvustega, keskendumisraskuste või füüsilise vägivallaga. Eesti teadlaste osalusel valminud uuring annab kätte suuna, kuidas luua agressiivset käitumist ennetavaid tööriistu.

"Üldiselt võib öelda, et antisotsiaalseks käitumiseks loetakse sellist käitumist, mis ei vasta ühiskondlikele normidele," märgib Tartu ülikooli ja Tervise Arengu Instituudi töötaja ning Tallinna ülikooli doktorant Katre Sakala. Koos Tartu ülikooli psühhofüsioloogia professori Jaanus Harro ja Tervise Arengu Instituudi juhtivteaduri Toomas Veidebaumiga osales ta uuringus, kus võeti luubi alla antisotsiaalse käitumiseni viivaid tegurid.

Kuigi antisotsiaalset käitumist võib uurimisvaldkonniti lahti seletada väga erinevalt, keskendusid Sakala, Harro, Veidebaum ja kaasuurijad juhtudele, kus inimene pidi oma käitumise tõttu täiskasvanueas kokku puutuma politseiga. Selle jaoks püüdsid nad tuvastada inimeste lapsepõlvest tunnuseid, mis ennustaks võimalikku hilisemat antisotsiaalset käitumist.

Selgus, et kõige tugevamalt ennustab tulevast antisotsiaalset käitumist varasem sõltuvushäire. Samuti oli määrav, kas inimene asus provotseerimise peale agressiivselt tegutsema ning kas tal oli 15-aastasena esinenud keskendumisraskusi või kaklusi.

Geenid ja/või keskkond?

Katre Sakala sõnul panevad inimesi antisotsiaalselt käituma geenid ja keskkond. "Geenide rolli käitumises ei saa alahinnata. Sama kindel on, et käitumine sõltub sotsiaalsest keskkonnast," seletab ta.

Puhtalt geenide süüks inimese käitumist uurija sõnul panna ei saa. Geenide ja antisotsiaalsuse ühe levinuma vormi agressiivsuse vahelist seost on palju uuritud, kuid tulemused on erinevad. Mis agressiivsusesse puutub, on Sakala sõnul siiski teada mõned nii-öelda agressiivsuse geenid. Enim uuritud neist on MAO-A ehk monoamiinide oksüdaas A.

"Uuringud on leidnud, et mõned geneetiliselt väiksema MAO-A ensüümiaktiivsusega mehed on agressiivsemad," ütleb ta, "samas tuleb meeles pidada, et see ei ole vabandus, miks üht- või teistmoodi võib käituda." Sakala täpsustab, et MAO-A seos agressiivsusega ei avaldu kogu rahvastikul. Samuti lisab ta, et madalama MAO-A aktiivsusega inimesed võivad sagedamini agressiivselt käituda juhul, kui neid on lapseeas väärkoheldud.

"Kuna geenid võivad olla mõjutatud keskkonna poolt, siis tuleb meeles pidada, et valikud oma elus teeme me inimestena ikka ise, mitte geenid või keegi teine," tõdeb uurija samas. Geenid võivad meid tema sõnul pelgalt paremuse või halvemuse suunas mõjutada. Nii-öelda riskigenotüübid võivad panna meid riskeerivamalt käituma, aga mõnikord tasub see risk ära. Näiteks MAO-A võib mõjuda hästi inimese hariduse omandamisele. "Oma lasteuuringu (Eesti Laste Isiksuse, Käitumise ja Tervise Uuring, ELIKTU) raames leidsime, et need noormehed, kellel on see riskigenotüüp, omandavad sagedamini 25. eluaastaks ülikoolihariduse," kirjeldab ta.

Lapsepõlv on käitumise võti

Oma uuringu valguses ütleb Katre Sakala, et täiskasvanueas ette tulevat võimalikku antisotsiaalset käitumist saab ära hoida ikkagi peamiselt lapsepõlves. Abi on haridusest, kasvatusest ja erinevatest programmidest, mille eesmärk ongi ennetada või suunata probleemset käitumist.

Sakala näeb uuringu tulemuste võimalike rakendajatena haridusteadlasi ja arste. "Näiteks arstil, kes ravib patsienti, kel on juba mingi häire, on abiks, kui ta teab, millised on need konkreetsed käitumismustrid või tunnused, mis viitavad võimalikule tulevasele antisotsiaalse käitumisele," seletab ta. Samuti võiks uuringust abi olla varajaste sekkumisprogrammide tegemisel, mida saaksid kasutad õpetajad, noored ja lapsevanemad.

Tehtu valguses paneb Sakala aga lugejatele südamele, et uuringu tulemusi ei kasutataks laste ja noorte sildistamiseks. Näiteks tuli uuringus välja, et täiskasvanuna käitusid tõenäolisemalt antisotsiaalselt need inimesed, kelle puhul õpetaja oli pidanud neid kooli ajal keskendumisraskustega õpilasteks. "Jällegi, seda teadmist tuleks rakendada nii, et oleks võimalik sekkuda varakult, et oleks tulemus," ütleb Sakala, "mitte aga kasutada seda kui hooba, kuidas sildistada õpilasi, kes nihelevad tunnis, kui neil on igav."

Uuring ilmus ajakirjas Psychiatry Research.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: