"Enesejuhitud ja enesereguleeritud õppimine ning kõik need teised uudsete meetoditena soovitatud põnevad õpiviisid on suurepärased, kuid need on meile Covidi tõttu ootamatult peale sunnitud. Me polnud nende jaoks valmis. Paljudel lapsevanematel puuduvad oma lapse juhendamiseks pedagoogilised oskused ja õppijatele pole kõige paremini selgitatud, mis neid ootab," nentis Uus.

Klõpsa siia, et hüpata konkreetsete näpunäidete ja nõuanneteni.

Harjumatu olukorraga kohanemist muudavad keerukamaks ka lapsevanematele endile pealesunnitud elumuutused. Muu hulgas on kasvanud hiljuti depressiooni-sümptomeid kogenud inimeste arv ja ka varem paljukiidetud kodukontorist töötamine tekitab – pandeemia tõttu kiiresti kuhjudes – peredes ootamatuid pingeid. Seda ajal, mil sageli iseseisva õppetööga hädas olev laps vajab rohkem kui tavaliselt vanemaid, kes suudavad rahulikuks jääda igas olukorras.

Uus kinnitas, et rohkelt väljakutseid pakkuva ja uudse reaalsusega on võimalik siiski toime tulla, kuid see nõuab kohanemist kõikidelt osapooltelt. Hakatuseks on lapsevanemal mõistlik leppida tõsiasjaga, et inimliigi kaasasündinud arengu tõttu saavutab lapse aju lõpliku küpsuse alles 20. eluaastate keskpaigaks. Info töötlemiseks vajalik ajumaht suureneb väikeste "sammudena" ja järk-järgult. Selle kõrval nõuab arenevalt organismilt, eriti murdeeas, lisaressurssi laste kehas toimuvad hormonaalsed muutused.

"Täiskasvanud, kellel endal käib mõtlemise komponentide vahel opereerimine hästi kiiresti, eeldavad tihti, et lapsel käib see justkui samamoodi ja iseenesestmõistetavalt. Tegelikult see päris nii ei ole. Laste vaimne suutlikkus peab jõudma esmalt piisavalt küpsele tasemele, et tema mõtlemise n-ö aparaat suudaks üleüldse kõiki iseseisvaks õppimiseks tarvilikke komponente mahutada," sõnas Uus.

Teisisõnu, õpetamine ja õppimine peaks olema tihedalt põimitud arengupsühholoogia vallas tehtud tähelepanekutega.

Laste töömälu eripärad
Enesejuhitud õppimise üks kõige tähtsamaid mehhanisme on töömälu. Piltlikult võib töömälu ette kujutada justkui momendil olulise info "lõikelauana" – kus saab lühiajaliselt säilitada hetkel vajalikku infot. Töömällu saabuvat infot vahendavad meeleelundid, näiteks silmade kaudu õpikuteksti või tahvlilt loetu näol.

Samal ajal lülituvad õppija ajus tööle kiired närvivõrgustikud, mida kasutatakse kahel eesmärgil: nii uudse info töötlemiseks kui ka muu hulgas varasemalt inimese püsimällu talletatud teadmiste võrdlemisel. Sel moel toimub pidevalt uudse sissetuleva ning eelneva varem salvestatud info võrdlemine ja omavaheline lõimimine. Õpitavat eelnevaga seostamata pole võimalik edukalt õppida.

Keskmiselt mahub ühes ajahetkes inimese töömälus töötlemiseks aga vaid 3-5 infoühikut. "Suurte inimestena läheb meil sageli meelest ära, et lapsel pole kõiki meile iseenesestmõistetavana tunduvaid teadmisi. Kuna uut on sedavõrd palju, ei suuda ta kõike varasemaga lõimida ja uusi känke moodustada. Töömälu piiratuse tõttu on seega väga oluline, et me ei koormaks lapsi üle," selgitas Õnne Uus.

Laste vastuvõtlikkuse piire saab ületada nii keerukate juhiste, ülesannete hulga kui ka ülesannete liigse inforikkusega. "Kahjuks näeb seda õpikutes väga sageli. Kui aga laps ei saa ülesande kirjeldusest aru, hakkab tema tähelepanu juba seal hajuma. Me ei saa eeldada, et ta suudab sealt iseseisvalt parima välja võtta, koondada see töömällu töötlemiseks ja teha kõige eelneva pealt ka mõistliku järelduse," rõhutas psühholoog.

Ülesannete koostamisel laste normaalsest arengujärgust tulenevate eripäradega arvestamine aitaks muuta seega kergemaks nii laste kui ka õpetajate elu.

Õppimine on energeetilises mõttes äärmiselt kulukas tegevus. Tõhusalt uute teadmiste salvestamiseks on vaja soodsaid eeltingimusi. Eeskätt tuleb vältida ülekoormust ehk lastele korraga liiga paljude infoühikute ette andmist. Ülekoormusega kaasneb eriti ise oma õppimist korraldaval õpilasel automaatselt ärevus. See vähendab niigi ahtat ajumahtu veelgi.

"Ärevusega enamasti kaasneva kloppiva südame, kohisevate kõrvade ja vahel lausa paanika korral on kognitiivne infotöötlus ehk salvestamise ja meeldetuletamise protsess üks esimesi võimeid, mis paigast läinud füsioloogilise tasakaalu tõttu kannatada saab," selgitas Uus.

Sarnaselt eelkirjeldatud ülekoormusele mõjub laste ja noorte õppimisvõimele laastavalt üleväsimus ehk ebapiisav ööuni, mis vaevab õpilaste endi korraldatud uurimistööde põhjal suuremat osa õpilastest. "Kui laps ei suuda hommikul väsimuse tõttu isegi tunnis adekvaatselt ärkvel olla, pole mõtet õppimisest rääkidagi," nentis Uus.

Motivatsiooni tähtsus
Enesejuhitud õppimise edukust võib mõjutada veel mitu tähtsat tegurit. Neist üks on seotud tugevalt distantsõppe selgrooga – nutiseadmete ja arvutiekraanidega. Töömälu õppimiseks kasutamiseks peavad suutma lapsed tõrjuda sellest kõik ebaolulise. Üksnes hetkel olulisele keskendumise juures mängib kriitilist rolli üks peamisi täidesaatvaid funktsioone: inhibitsioon. Viimane on laste puhul veel arengujärgus, mistõttu mõjub eriti ekraanipõhise info töötlemine neile kognitiivselt oluliselt koormavana.

"Üheaegselt peavad nad suutma eristada olulist ebaolulisest ja tõrjuda seejuures automaatselt lapse tähelepanu nõudvaid infoühikuid, töödelda uut infot, jätta meelde ning võib olla ka samal ajal veel kirjutada või teha muid vaimset ressursi nõudvaid tegevusi," selgitas Õnne Uus. Täiskasvanutel kulgeb segajate tagaplaanil hoidmine nende küpsema aju tõttu mõnevõrra edukamalt.

Lastel on see oluliselt raskem. Nende valikuline tähelepanu ei ole veel piisavalt efektiivne – talle on kõik võrdselt põnev. Seetõttu võib väikelapsel juba ülesande algul tekkida raskus, kui tema ette esitada 8-10 eredavärvilist mõmmikut ja paluda tal neist välja valida see kõige "ägedam".

"See on eriti ekraanipõhise õppe puhul väga tähtis. Kui juba stimuleerivad värve, liikumist ja teisi tähelepanu haaravaid elemente on väga palju, tekib lapse peas virrvarr. Ta ei suuda enam olulist teistest eraldada. See viib paratamatult kiire ülekoormuse ja väsimuseni," viitas psühholoog. Seetõttu on otstarbekas lähtuda põhimõttest, et "vähem korraga on rohkem

Lisaks mängib enesejuhitud õppimise juures tähtsat rolli motivatsioon ehk õppimist tagant tõukav ajejõud. "Kui lapsel tuleb midagi hästi välja ja ta saab sellest eduelamuse, tahab ta seda head tunnet korrata. Sealt tekib julgus veel proovida ja jätkuv tegutsemisiha. Kui ta kogeb aga kohe tunnet, et ta ei saa hakkama, kasvab ärevus ja ta tunneb toimetulematust," märkis Uus. Edasise toimetulekule ja tegutsemisele mõjub see äärmiselt pärssivalt.

"Võrreldes täiskasvanutega on lapsel kergem sellises olukorras alla anda ja loobuda. Ta ei pruugi hakata ise plaan B-d otsima. Väga tähtis on seetõttu, et me ei viskaks püssi põõsasse. Lastele tuge pakkudes, ise rahulikuks jäädes ja veelkord selgitades on võimalik panna laps vastavalt tema võimetele optimaalselt pingutama. Otstarbekas on kaasata sellesse ka lapsevanemad," lisas psühholoog.

Nagu välk selgest taevast
Õnne Uus tõdes, et seejuures ei saa lootma jääda lapsevanemate iseenesest mõistetavale pedagoogilisele andekusele ja varasematele teadmistele. Isegi õpetajad õpivad enne tööle asumist oma eriala mitmeid aastaid.

"Peame lapsevanemaid samuti selles osas aitama, kuidas saaksid nad koduõpet parimal võimalikul moel toetama. Kindlasti on mõistlik ka õpetajatel õpilastele oma ootusi ja koostööpõhimõtteid veelkord üle selgitada, et need ei tuleks lastele üllatusena," viitas psühholoog.

Esimene pandeemia laine langes kevadesse, kus kõigi peamine soov oli see õppeaasta kuidagi lõpule saada. Suvel kõige paremat lootes enesejuhitud õppimiseks ei valmistutud ja sügisel anti uue kooliaasta alguses koolides üsna erinevaid signaale.

Olulisena tuleks õpetada lastele senisest rohkem end n-ö kõrvalt vaatama ehk nägema end sellisena, nagu paistavad nad oma sõpradele, vanematele või õpetajale. Selle eesmärk on õpetada eneseregulatsiooni võtteid, mida laps saab kasutada juhul, kui ta teab, et eneseregulatsiooni abil saab panustada ise oluliselt oma toimetulekusse.

Üks eneseregulatsiooni peamisi võtteid õppimise kontekstis on teadlik tähelepanu suunamine üksnes hetkel olulisele. Seda sobivalt korraldades võib enesejuhitud õppimisega tihti seostatav aktiivõpe edastada õpilastele omandatavat materjali isegi efektiivsemalt kui traditsiooniline klassiruumi tööstiil.

Näitena võib tuua õuesõppe, kus saab ise asju avastada. See pole taas midagi uut, vaid sedasama on Eesti teadlased välja toonud juba ligi 100 aastat tagasi. Neid aspekte esitletakse täna muutunud õpikäsitlusena, mis on tegelikult ammu ära olnud vana uude pakituna.

"See kõik on väga tore, kuid peame mõtlema selle pakendamisel eelkõige õppijate arengulistele asjaoludele, õppematerjalide lapse vaates jõukohasteks alamülesanneteks jaotamisele ning muuhulgas arvestama ka õpilaste individuaalsete erinevustega – seda eriti praeguse kaasava hariduse kontekstis," viitas Uus. Eesmärk ei saa olla üksnes mistahes hinnaga kõrge PISA-reitingu saavutamine, vaid lisaks faktiteadmiste edasi andmisetle tuleb üheskoos seista hea selle eest, et õpilased oleksid ka vaimselt terved elu edasiviijad

Vaatamata viimastel kümnenditel tehtud edusammudele on Eestis liiga palju haridussüsteemist välja kukkuvaid õpilasi. "Meil on nii väike rahvas, et me ei saa lubada osade noorte haridusest väljalangemist puhtalt selle tõttu, et mitte kellelgi pole jätkunud aega või energiat nende õigel ajal toetamiseks," sõnas Õnne Uus.

Kui lapsevanemana märkate raskusi oma lapse/nooruki puhul enesejuhitud õppimisega hakkama saamisel, et...

• laps on tujutu, väsinud, nukker ja/või kergesti ärrituv;
• ei suuda end õppimiseks mobiliseerida ja/või õppetegevustes püsida;
• vajab üha enam abi, (kuid ei pruugi julgeda Teie poole pöörduda);
• väljendab lootusetust (ja/või üldse loobumist, ei proovigi iseseisvalt tegutseda);

… siis mida esmalt üle vaadata, on esmapilgul argised asjaolud:

• korralik ja mitmekülgne toitumine;
• piisav uni (öösel);
• õhu- ja valgusküllane ruum;
• kõikide segavate faktorite elimineerimine õppe-situatsioonis, (eelkõige tahtmatu tähelepanu ulatusest), aga ka liiga ere valgus ja /või heliderohkus
• õppetöö pausidega/tegevuste vaheldus;
• füüsilised tegevused õppetegevuste vahel, (et tasakaalustada kognitiivset pingutust);
• õppeülesannete väiksemateks osadeks jagamine, (lapse jaoks hoomatava suurusega "suupäraste ampsudeks");
• rahulik, tasakaalukas toetamine andes eeskuju, et ka keerulise olukorraga on võimalik toime tulla (enesejuhtimise harjutamisel);
• adekvaatne tagasiside tõhusa pingutuse eest, (vältides õpilase üksnes "heale sooritusele" orienteeritust);
• juurdekasvu uskumuste võimestamine: teadmised ei ole "fikseeritud omadus". Ka ei ole olemas "rumalat" ega "halba" last. Tõsi, võivad olla mingil põhjusel õppimise edu jaoks ebasobivad tingimused – mida alati on võimalik muuta. Igaühe teadmised on muudetavad, täiendatavad, ümber-struktureeritavad.

Kui kõik see on tehtud, kuid ikkagi on õppija silmitsi toimetulematusega, (kus ka õpetaja ei suuda aidata), tasub lapse/noore tervislik seisund lasta üle vaadata perearstil. Tõsi, ka see võib praegustes pandeemia tingimustes osutuda raskendatuks. Vajadusel saab perearst korraldada edasised sammud, et jõuda õige spetsialistini.

Kuid ennekõike vaatame ise peeglisse: millise sammu saan mina või meie perena oma lapse suunas teha, et laps või noor saaks teha kaks sammu omalt poolt?