Antisotsiaalse ehk ühiskonna norme eirava käitumisega tähistavad teadlased laia ampluaad erinevaid käitumisviise ja kliinilisi häireid. Kuna antisotsiaalsuse vihmavarju alla on paigutatud sõltuvalt kontekstist nii üleliia kõvasti muusika mängimist kui ka pangarööve, on antisotsiaalsust sotsiaalsusest eristava range piirjoone tõmbamine keeruline. 

Arvestades antisotsiaalsete teguviiside nõnda suurt varieeritust, pole kergemate killast ka selle põhjuste ühene määratlemine. Katre Sakala sõnul jaotatakse need tavaliselt sotsiaalseteks ehk väliskeskkonna, näiteks sotsiaalmajandusliku tausta, mõjudest lähtuvateks põhjusteks; käitumuslikeks teguriteks, nagu impulsiivsus ja riskialtisus, ning bioloogilisteks. 

Oma doktoritöös võttis Sakala luubi alla viimase mainitud rühmadest. Teisisõnu üritas ta vastata küsimusele: millised on need tuntuimad bioloogilised markerid, mis aitavad ennustada hilisemat antisotsiaalset käitumist. Täpsemalt võttis teadlane oma doktoritöö aluseks kaks levinud antisotsiaalset käitumisviisi – politsei sekkumise uuritava tegemistesse ja uimastite tarvitamise. 

"Kuna uimastid, eelkõige illegaalsed, ning käitumine, mis toob kaasa politsei sekkumise, on antisotsiaalse käitumise tunnused, siis seetõttu saidki valitud need. Narko puhul tuleb mängu ka kultuuriline taust. Kui ühes riigis on autojuhil mingid promillid lubatud ja teises mitte, siis riigis, kus see on keelatud, on tegu probleemse käitumisega. Selline sõltuvus kontekstist teebki valdkonna uurimise keeruliseks," selgitas Sakala.

Bioloogilised antisotsiaalsuse riskitegurid

Bioloogilistest riskiteguritest keskendus Katre Sakala monoamiinide oksüdaasi ehk MAO seosele antisotsiaalse käitumisega. Monoamiinide oksüdaas on ensüüm, mis osaleb erinevate monoamiinide lammutamises. Muu hulgas aitab see ajus lagundada serotoniini ja dopamiini. Seeläbi mõjutab ensüüm inimeste meeleolu ja käitumist.

MAO ja probleemse käitumise vaheliste seoseid analüüsides jõudis Sakala järeldusele, et meeste hulgas esines antisotsiaalset käitumist eelkõige neil, kellel on madalam vereliistakute MAO aktiivsus. Naiste puhul ilmnes sarnane seos alles siis, kui antisotsiaalset käitumist oli märkimisväärselt rohkem. Samas tuli uurimistööst välja ka see, et uimastite tarvitamise ja madala vereliistakute MAO vaheline seos avaldub ainult meestel. Lisaks on neil Sakala sõnul kõrgem risk alustada uimastite tarvitamist naistest varem.

Meeste ja naiste vahelise erinevuse mõistmiseks tuleb Sakala sõnul lähemalt sisse vaadata MAO-ensüümi toimeloogikasse. Nimelt on MAO-l ka kaks isoensüümi, MAO-A ja MAO-B. Neid kodeerivad kehas omakorda vastavalt sarnase nimetusega geenid MAOA ja MAOB. Kuna mõlemad geenid paiknevad X-kromosoomil, seletabki see teadlase hinnangul tõika, miks on meeste ja naiste tulemused erinevad: "Naistel on üldjuhul kaks X-kromosoomi ehk me tegelikul ei tea, kumb geenialleel on vaigistatud.".

Nimelt on kõigil inimestel kaks geenialleeli. Neist üks päritakse ühelt vanemalt ja teine teiselt vanemalt. Erinevatel geenidel on erinevad alleelid. Näiteks võivad olla pikk- e long-alleel (L) ja lühike e short-alleel (S) või madal ehk low-alleel (L) ja kõrge ehk high-alleel. 

See tähendab, et kui meeste puhul on selge, kas MAOA-l on L- või H-alleel, siis naised võivad olla nii homosügoodid, omades kas L/L või H/H alleele, või heterosügoodid, kelle kehadest võib leida mõlemat erinevat alleeli. Kui MAOA-geenil esineb low-alleel, nimetatakse seda madalaks MAOA genotüübiks. Kui juttu on aga high-alleelist, kutsutakse seda kõrgeks MAOA genotüübiks.

Varasematest uuringutest on teada tõik, et mehed, kellel on spetsiifiline genotüüp MAOA-L, ning keda on lapsepõlves väärkoheldud, on impulsiivsemad ja käituvad antisotsiaalsemalt. Sellest lähtudes uuris Sakala oma doktoritöös ka võimalikku seost nende kahe käitumisviisi ning MAOA geeni ja selle metüleerituse vahel. 

MAOA-L on monoamiinide oksüdaas A madala aktiivsusega alleel. Eelneva jutu põhjal on seega tegemist madala MAOA-genotüübiga. "Teaduskirjanduses on seda geenialleeli seostatud agressiivse käitumisega. Kuna madala MAOA aktiivsusega genotüüp toob kaasa aeglasema serotoniini lammutamise, tähendab see omakorda väiksemat serotoniini ringluskiirust kesknärvisüsteemis. Seetõttu on seda genotüüpi nimetatud ka riskigenotüübiks või riskialleeliks impulsiivsele ja problemaatilisele käitumisele ning erinevatele meeleoluhäiretele," selgitas Sakala. 

DNA metülatsiooniks nimetatakse raku mehhanismi, mis vahendab muutusi geenide avaldumises vastusena keskkonna- ja arenguteguritele. Sakala sõnul on teadlased seostanud häirunud metülatsioonimustreid mitmete haiguste ja psühhiaatriliste häiretega, nagu ärevus ja ränk meeleolu kõikumine

Metülatsiooni võivad mõjutada näiteks erinevad elusündmused. Lihtsustatult tähendab see, et lapseeas kogetud väärkohtlemine võib viia genotüübist sõltuvate muutusteni metülatsioonis. See mõjutab omakorda erinevaid neurotransmittereid, nagu serotoniin, dopamiin ja noradrenaliin, mis võivad avaldada mõju täiskasvanu antisotsiaalsele käitumisele.

Analüüsi tulemusel leidis Sakala, et isegi kui MAOA-geeni metüleeritus noorukieas on seotud nii mõtlematu ja pidurdamatu käitumise kui ka kiire otsustamisstiili ja elamustejanuga, avaldus see seos ainult keerulisest kodusest keskkonnast pärit vastava genotüübiga meestel. 

Kuigi mitmed teadusuuringud on näidanud, et meestel võib MAOA-L genotüüp olla antisotsiaalse käitumise riskitegur, näitavad Eesti laste isiksuse, käitumise ja terviseuuringu uuringu varasemad tulemused hoopis seda, et sama genotüübiga mehed võivad elus paremini hakkama saada. Seega võib tulemus viidata Sakala hinnangul sellele, et MAOA metüleeritus võib olla MAOA-L-genotüübi arengulise plastilisuse markeriks. Selle järgi arenevad soodsates oludes lihtsalt teised käitumismustrid kui kehvades.

"Palju räägitakse riskigeenidest nagu ka MAOA puhul, mis on kohati pigem plastilisuse geenid või genotüübid. See tähendab, et ei ole olemas halba genotüüpi, vaid see sõltub tihtilugu keskkonnast ja eluviisist," selgitas Sakala. 

Tema sõnul on seda näidanud ka erinevad teadusuuringud. Kui inimene omab n-ö riskigenotüüpi (MAOA-L) ehk tal on madalam monoamiinide oksüdaasi aktiivsus, kasvatab see ühelt poolt riskivalmidust. Teisalt aitab see ka pingeolukordades paremaid või kasulikumaid otsuseid teha.

"Oleme oma lasteuuringu valimi pealt leidnud, et mehed, kes on MAOA-L alleeli kandjad, olid omandanud ülikoolihariduse 25. eluaastaks oluliselt sagedamini. Teisisõnu, kuigi keeruline ja raske lapsepõlv võib sellise alleeli kandjaid suunata täiskasvanueas probleemse käitumiseni, siis soosivate keskkonnatingimuste puhul on see võimalik teistmoodi tööle panna," lisas teadlane. 

Seega on plastilisuse geenid mõjutatud rohkem nii halbade kui ka heade keskkonnatingimuste poolt. Omakorda tähendab see Sakala hinnangul seda, et n-ö riskialleeli kandjad ei tohiks pead norgu lasta. Selle asemel peaksid nad otsima soodsaid keskkondi, kus on võimalik geen enda kasuks tööle panna.

Uurimistöö põhineb Eesti Laste Isiksuse, Käitumise ja Terviseuuringu (ELIKTU) longituudsel andmestikul. 

Katre Sakala kaitses oma doktoritöö  "Antisocial behaviour and monoamine oxidases" ("Antisotsiaalne käitumine ja monoamiinide oksüdaasid") Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis 6. mail. Doktoritööd juhendas Tartu Ülikooli professor Jaanus Harro. Oponeerisid Tartu Ülikooli kaasprofessor Dagmar Kutsar ning Aarhusi Ülikooli professor Gregers Wegener.