Teadlased leidsid põhjuse, miks ohustab koroonaviirus isegi täies jõus mehi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Koroonaviirus SARS-CoV-2 rakukultuuri taustal.
Koroonaviirus SARS-CoV-2 rakukultuuri taustal. Autor/allikas: NIAID-RML/(CC BY 2.0)

Umbes iga kümnenda COVID-19 raskelt läbipõdenud ja teiste kaasuvate haigusteta inimeste verest leiti antikehi, mis olid suunatud viiruse asemel immuunsüsteemi enda vastu, selgub Tartu Ülikooli teadlaste kaasabil valminud uuringust. Tähelepanuväärsena moodustasid lõviosa taolistest patsientidest mehed.

Uuringu kaasautor ja Tartu Ülikooli rakulise immunoloogia juhtivteadur Kai Kisand märkis, et antikehade poolt sihikule võetud I-tüüpi interferoonide perekond on inimeste esmane kaitsebarjäär. "See vastab organismi tabanud viirusnakkustele esimeste minutite jooksul, nii kiire pole ükski omandatud immuunsuse mehhanism," selgitas juhtivteadur.

Teatud määral on võimeline tootma interferoone iga rakk. Valgud mõjuvad naaberrakkudele ja aitavad aktiveerida nende viirusvastaseid mehhanisme. Muu hulgas muudavad interferoonid valvsamaks viiruseid tuvastavad retseptorid ja piiravad valgusünteesi. Kõik taolised meetmed aitavad viirusinfektsiooni kontrolli all hoida, kuni omandatud immuunsuse mehhanismid jõuavad end koguda ja asuda selle vastu aktiivselt võitlema.

Mõnikord hakkab inimeste immuunsüsteem sedasama kaitset autoantikehadega nõrgestama. Head seletust sellele pole. "Teiste, eriti krooniliste haiguste puhul on sel mõnikord kaitsev roll. Kui interferoone toodetakse liiga palju, soodustavad need autoimmuunsuse teket," sõnas Kisand. COVID-i puhul näib olevat see teistpidi. Inimestel on autoantikehad olemas juba enne viirusega nakatumist. Interferoonide vähesus annab haiguse pöördelises staadiumis koroonaviirusele otsustava eelise.

Juhtivteadur rõhutas, et haigust raskemaks muutvaid autoantikehi esineb nakatunute seas võrdlemisi harva. Juhuslikult valitud 1227 (vere)seerumist leiti neid vaid neljal juhul. Sellegipoolest aitavad autoantikehad selgitada, miks satuvad COVID-19 tõttu mõnikord intensiivravisse nooremad inimesed, kellel pole raske kuluga seotud kaasuvaid tõbesid, näiteks südame-veresoonkonnahaigusi või teist tüüpi diabeeti. "Neist juhtumitest seletavad autoantikehad ära umbes 10–11 protsenti," sõnas Kisand.

Samaaegselt ilmunud teadustöös suutsid rahvusvahelise projektiga COVID Human Genetic Effort liitunud teadlased näidata, et veel 3,5 protsenti sellistest patsientidest kannab geenivariante, mis tekitavad sarnaselt interferoonide puudujäägi. Immuunrakud, mis kandsid uuritud geenivariante, olid laborikatsetes viiruse suhtes tundlikumad. Need surid kiiremini ja massilisemalt kui ilma vastavate mutatsioonideta rakud.

Ühtlasi aitavad tulemused selgitada, miks mõjub COVID-19 sagedamini rängemalt just meestele. Autoantikehade suhtes positiivsetest haigusjuhtudest moodustasid nad 95 protsenti. Üks tugeva lahknevuse põhjustest võib peituda X-sugukromosoomis paiknevas geenis. FOXP3-st on meestel erinevalt naistest ainult üks koopia.

"Oleme näinud, et vigase geeni korral tekkiva autoimmuunhaiguse korral tekivad samuti interferoonide vastased autoantikehad. See on pisut toores hüpotees ja on jälle pisut ebaselge, milline see seos täpselt on," tõdes Kisand.

Saadud tulemused võiksid mõjutada ka edaspidi tehtavaid raviotsuseid. Juba praegu on käimas ligi 100 kliinilist uuringut, mille raames proovitakse ravida COVID-19 raskemaid vorme inteferoonidel põhineva preparaadiga. Neist mõnes antakse neid patsientidele süsteemselt, teistel puhkudel viiakse need otse kopsudesse. "Järeldused annavad sellistele uuringutele täiendava lisanüansi ja hoogu juurde. See võib olla õige tee, mida pidi edasi minna," sõnas Kai Kisand.

Teise strateegiana võiks karuteene tegevaid autoantikehasid plasmaforeesiga vereringest eemaldada. Samas võiks jõuda interferoonid nende sisse hingamisel oma sihtmärgini enne, kui antikehad jõuavad need blokeerida.

Tartu Ülikoolis on käimas lisaks parasjagu uuring, kus korjatakse COVID-19 läbipõdenutelt vereplasmat. Selles sisalduvatest kaitsvatest antikehadest võiks olla kasu raskemas seisus patsientidel. "Võib küsida, kas me ei või autoantikehade tõttu neile hoopis kahju tekitada. Oleme skriininud aga interferoonide vastaste antikehade suhtes kõiki oma plasmadoonoreid ja pole haiguse kergelt läbipõdenute puhul neid veel seni näinud. Oht on väga väike," lisas Kai Kisand.


Rockefelleri Ülikooli St. Giles'i infektsioonhaiguste geneetika labori juhataja ja Howard Hughes'i meditsiiniinstituudi teadlane Jean-Laurent Casanova ning USA allergia ja nakkushaiguste riikliku instituudi teadlase Helen Su juhitav suurprojekt COVID Human Genetic Effort haaras üle 50 sekveneerimis- ja teaduskeskuse ning sadu haiglaid üle kogu maailma. Uuringusse olid haaratud patsiendid mitmelt mandrilt.

Kuidas aitasid ajakirjas Science ilmunud töö valmimisele kaasa Eesti teadlased?

"Tegelesime selle teemaga paralleelselt ja sõltumatult. Ühel hetkel tekkis kontakt ja arusaamine, et tegeleme sama asjaga. Tundus mõttekas seljad kokku panna ning avaldada üks ja korralik töö kõikidega koos, mitte hakata konkureerima.

Kuna meil oli alternatiivne meetod, millega interferoonide vastaseid antikehi määrata, kinnitasime selle nähtuse üle Prantsusmaalt saadud proovides. Antikehad on olemas, kõrges tiitris ja nad on neutraliseerivad. Neil on tõesti bioloogiliselt oluline roll, mitte lihtsalt haigusega kaasaskäijad, vaid suudavad blokeerida interferoonide rolli viirusevastases kaitses".

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: