Nõks-22: koroonast tervenenute vereplasma ootab külmikus õigeid patsiente

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vereplasma Autor/allikas: Wellcome Images/Creative Commons

Suve lõpuks õnnestus koguda teadlastel piisavalt Covid-19 läbipõdenute vereplasmat, et seda saaks hakata kasutama haigust raskelt põdevate patsientide raviks. Raviviisi eksperimentaalse iseloomu tõttu napib aga Eestis haigeid, kellel selle tõhusus proovile panna.

Piltlikult on sattunud teadlased raamatu "Nõks-22" tegelasteks. Enne vereplasma värskelt haigestunutele andmist tuleb näidata, et raviviis aitab neil kiiremini terveneda. Meetodi eksperimentaalsuse ja sellega seonduvate riskide tõttu pole eetiline manustada plasmat ilma katseid läbiviimata haigust kergelt põdevate inimestega. Ajaks, mil haigus raskeks muutub, on tekkinud patsientidel harilikult juba endal antikehad. Neile pole mõtet enam vereplasmat manustada. Sümptomite raskuse taga on hoopis nende enda immuunsüsteem

"Juba kevadel saime eetikakomitee kooskõlastuse kätte. Praeguseks on meil mõningane kogus plasmat, aga nüüd ei ole meil sobivaid haigeid. Meil pole mõtet anda plasmat patsientidele, kes haigestusid 2–3 nädalat tagasi," nentis uuringut eestvedav Juri Karjagin, Tartu Ülikooli vanemarst-õppejõud. Esimese sobiva kandidaadi said teadlased uuringusse alles kolmapäeval.

Täpselt samaga peavad rinda pistma teadlased üle kogu maailma. Ilmunud teadustöödes on jäänud seetõttu ebaselgeks, kui hästi doonorite plasma koroonaviiruse vastu aitab. "See on ka põhjus, miks pole plasma kasutamine koroonaviiruse vastu maailmas levinud. Meil ei ole selget tugevat positiivset signaali, et selle saaks kuulutada standardraviks," lisas anestesioloog.

Plasma siirdamist kui sellist on tehtud juba sadakond aastat. Meetodi kandev idee on sirgjooneline. Haiguse läbipõdenud doonori vereplasmas leiduvad antikehad aitavad haige organismis viiruse kahjutuks muuta juba enne, kui tal endal antikehad tekivad. Muu hulgas võeti see appi enne leetrivaktsiini väljatöötamist.

Samas seonduvad protseduuriga ka omad riskid. "Need ei ole väga suured, aga on ikkagi nullist suuremad ja võimalikud," sõnas Karjagin. Hakatuseks tekitab plasma manustamine organismile täiendava vedelikukoormuse. Vähem kui 0,1 protsendil patsientidel võib tekkida selle tõttu liigveresus ja halvimal juhul kopsuturse. Kuigi plasma sisaldab inimese valke, on tegu keha jaoks ka võõraste valkudega. Ligikaudu 0,11–0,2 protsendil tekib allergiline reaktsioon, enamasti nahalööve, väga harva vererõhu langus.

Doonorite eripära
Päris iga Covid-19 läbipõdenu plasmadoonoriks ei sobi. Esimesest 30–40 plasmat loovutanud vabatahtlikust pääses sõelast läbi vaid kolm. Verekeskuse toona kehtinud reeglite alusel pääsesid plasmat loovutama inimesed, kellel oli möödunud negatiivse koroonaproovi andmisest 28 päeva. Paraku oli selleks ajaks langenud doonorite veres antikehade hulk enamasti alla sobiliku piiri.

Eelnevate teadusuuringute põhjal võisid vähesed valitute sekka sattunud haiguse raskemini läbi põdeda. "Doonorite sekka sattunud neljal haiglaravi vajanud inimesel olid keskmisest kõrgemad või oluliselt kõrgemad tiitrid," kinnitas Juri Karjagin. Hiljem oli jõudnud Verekeskus juba oma reegleid muuta. Plasmat pääsesid loovutama ka need, kellel oli möödunud negatiivse koroonaproovi andmisest 14 päeva. Doonorite ring laienes sellega märkimisväärselt.

Igalt doonorilt võetakse tavaliselt kolmes võrdses koguses kokku ligi 700 milliliitri jagu plasmat. Arstile teadaolevalt pole ühelgi juhul afereesi poole pealt katki jäetud. Normaalkaalus haigele piisab ühest 240-milliliitrisest kotikesest. Teoreetiliselt võiks lõigata ühe doonori annetusest seega kasu kolm inimest.

Üks tibusamm korraga
Eesti teadlased ei koba kogutud plasma toime osas siiski täielikus pimeduses. Plasmas leidunud antikehade tõhusus on pandud proovile katseklaasis, kuhu lisati lisaks plasmale ka rakke ja elusat koroonaviirust. Teadlased ennustasid, et kõige paremini toimib kõrgema tiitriga plasma, sest seda rohkem peaks leiduma selles anikehi.

Katsetest tuli siiski välja, et seos antikehade arvu ja neutraliseeriva toime vahel oli vaid mõõdukas. "Meie jaoks tähendab, et ainult tiitrist me lähtuda ei saa ja peame tegema ka neutralisatsioonikatse. Me ei tea, millised neist antikehadest ka tegelikult viirust neutraliseerivad, kuigi need võivad olla väga sarnased," selgitas Juri Karjagin.

Esialgsetele kividele-kändudele vaatamata jäi ta tuleviku suhtes lootusrikkaks. Teoreetilise võimalusena oleks kõige parem teha plasmat ennetavalt nendele patsientidele, kellel on riskifaktorid nagu diabeet või kõrge vanus, et vältida haiguse rasket läbipõdemist. "Katsefaasis tähendaks see uuringu ülesehituse olulist muutmist. Meie jaoks jääks see osalevate inimeste arvu tõttu ressursside poolest kättesaamatuks. Loodame selles osas teiste maade uuringute peale ja panustame ise raskematele haigetele," sõnas anestesioloog.

Samuti pole mõtet doonoritel karta, et nende plasma lihtsalt raisku läheb. Sügavkülmas säilib see kuni kaks aastat. Kui seda ei kasutata COVID-19 raviks, kulub see ära muude näidustuste korral, näiteks verejooksude ravis.

Juri Karjagin esitles oma teadlasrühma tulemusi Tartus toimuval koroonakonverentsil.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: