Päikesesond pildistas Päikest lähemalt kui kunagi varem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Solar Orbiteri esimene vaade Päikesele.
Solar Orbiteri esimene vaade Päikesele. Autor/allikas: Solar Orbiter/EUI Team (ESA & NASA)

Euroopa kosmoseagentuuri päikesesond pildistas Päikest vaid 77 miljoni kilomeetri kauguselt viimase pinnast. Nii lähedalt pole Päikest pildistanud veel ükski kaamera, vahendab BBC News.

Euroopa kosmoseagentuur (ESA) lähetas päikesesondi Solar Orbiter (SolO) teele tänavu veebruaris. Sondi töö on uurida Päikese muutlikku käitumist. Muuhulgas annab sond nüüd teadlastele paremat aimu Päikese minipursetest, mida tuntakse "lõkketulede" nime all. Suuruselt moodustavad lõkketuled vaid miljondiku Päikese hiidpursetest.

Veel pole selge, kas minipursked tekivad samamoodi kui hiidpursked. Samas võib minipursetel olla oma osa mõistatuslikus kuumenemisprotsessis, mis muudab meie tähe välimise atmosfääri ehk krooni tunduvalt kuumemaks kui tähe pinna. Kui Päikese pinnatemperatuur jääb ligi 5500 kraadi kanti, siis Päikese atmosfääris ületab temperauur miljoni kraadi piiri, selgitas kosmoseagentuuri teadur Daniel Müller.

Päikese väline atmosfäär ehk kroon nähtavas valguses 15. mail 2020. Autor/allikas: Solar Orbiter/EUI Team (ESA & NASA)

Uuringu teise osalise Belgia kuningliku observatooriumi teadlase David Berghmansi sõnul pole minipurskeid nende tähtsusest olenemata siiani märgatud, sest need on sedavõrd väikesed. Väikseimad katavad sondi kaameras vaid paar pikslit. Üks piksel vastab aga ruumiliselt kuni 400 kilomeetrile. Berghamsi sõnul on pursked seega suuruse poolest võrreldavad mõne Euroopa riigiga, kuid veelgi väiksemad pursked pole samuti välistatud.

Päikese ilmateade

Sond uurib üldisemaltki Päikese pinnal toimuvaid muutusi ja liikumisi. Päikese kiirgused mõjutavad Maad nimelt palju enam, kui vaid valgust ja soojust andes. Kiirgustega paiskub kosmosesse laetud osakesi, millega kaasnevad magnetväljad. Sageli häirivad need magnetväljad Maa tehiskaaslastel asuvat elektroonikat ja raadiosidet.

SolO sond võib aidata teadlastel eelkirjeldatud häiringuid paremini ette ennustada. Ühendkuningriigi kosmoseagentuuri juhtivteaduri Caroline Harperi sõnul näitas koroonakriis sidepidamise tähtsust. Kuna osa sidest käib satelliitide vahendusel, on oluline paremini mõista ja ennustada Päikese ilmastikku ning selle mõju ülejäänud kosmosele.

Sond on seadistatud tegema Päikese ümber mitu tiiru. Iga tiiruga peaks sond tähele lähemale liikuma. Viimaks jääb nende vahemaaks vaid 43 miljonit kilomeetrit ehk SolO jõuab Merkuuri orbiidile.

Mitmekülgne fotosessioon

Neljapäeval, 16. juulil avaldatud fotod pärinevad sondi viimatisest Päikese-lähedasest möödumisest. Nimelt jõudis SolO juuni keskel Veenuse orbiidi periheelioni ehk Päikesele lähimasse punkti, mis jääb meie tähest 77 miljoni kilomeetri kaugusele. Võrdluseks asub Maa Päikesest umbes 149 miljoni kilomeetri kaugusel.

Ehkki värsked fotod on tehtud Päikesele lähemalt kui kunagi varem, pole need resolutsioonilt paraku ajaloo parimad. Nii teravaid fotosid, kui Maal asuvate päikeseteleskoopidega, pole SolO kaameraga võimalik teha. Samas kasutab sond pildistamisel iselaadset holistilist lähenemisviisi: see ühendab omavahel kuus kaugtajumise-vahendit ehk teleskoopi ja neli kohapealset tajuvahendit.

Solar Orbiteri kõrgresolutsiooniga vaade Päikesele. Autor/allikas: Solar Orbiter/EUI Team (ESA & NASA)

Euroopa kosmoseagentuuri teadus- ja avastusnõuniku Mark McCaughreani sõnul ei piirdu Solar Orbiter ainult Päikese üksikasjaliku pildistamisega. Sond siseneb päikesetuule vähem tormilisse hoovusse. Nii jäädvustab sond tuule osakesi ja magnetvälja ühtaegu nii väikeselt distantsilt kui ka Päikese pinna lähedalt. Ükski teine kosmosemissioon ega teleskoop sellist mitmetahulist teavet koguda ei suuda, ütleb McCaughrean.

SolO läheneb Päikesele esimest korda umbes 48 miljoni kilomeetri kauguselt mõne aasta pärast. Missiooni tulevastes etappides kasutab SolO Veenuse gravitatsiooni abi, et end planeetide tasandilt välja murda. Nõnda jõuab sond nii-nimetatud tundmata maale, kust Päikese poolused on paremini nähtavad.

Päikese külgetõmbejõu seaduspäradest saame oletatavasti aimu just Päikese poolusi uurides. Uuringu osalise Max Plancki päikesesüsteemi-uuirngute instituudi teaduri Sami Solanki sõnul teame juba, et magnetväli põhjustab kogu Päikese tegevuse. Küll aga ei tea me veel, mis tekitab magnetvälja ennast.

Solanki ja kolleegid oletavad, et nagu Maa sees, on ka Päikese sees dünamo, mis magnetvälja tekitab. Siiski pole sellise dünamo funktsioonid veel teada. Pooluste tähtsus magnetvälja tekkes on teadlase sõnul aga kindel.

Uurijad on uutest esimese etapi fotodest elevil ning loodavad, et edaspidised jäädvustused Päikese lähistelt tulevad veelgi põnevamad.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: