Kehaline aktiivsus ka vanemas eas aitab vaimse võimekuse languse vastu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Alati tasub meeles pidada, et igasugune liikumine on parem kui mitteliikumine.
Alati tasub meeles pidada, et igasugune liikumine on parem kui mitteliikumine. Autor/allikas: sporlab / Unsplash

Aju vajab vananemise edasilükkamiseks, et keha oleks füüsiliselt aktiivne. Miks see nii on, ei ole päris lõpuni selge. Kas liikumine aitab vältida aju vananemist? Või kui inimene ei ole kehaliselt aktiivne, kas siis hakkab langema ka vaimne võimekus? Kas tegu võib olla nähtusega, millele on vastus hoopis evolutsioonis?

Populaarteaduslik ajakiri Scientific American püüdis neile küsimustele erinevate teadusuuringute abil vastust otsida. Näiteks tuuakse artiklis välja, et 1990. aastatel arvati veel, et inimesel ei teki uusi ajurakke pärast aju täiskasvanuks saamist ehk 20ndates aastates. 

Hilisemad hiirtel tehtud katsed on aga näidanud, et kehaline aktiivsus soodustas hiirtel ka uute närvirakkude teket. Iseäranis tekkis uusi närvirakke just hipokampuses ehk selles aju osas, mis tegeleb informatsiooni salvestamisega lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu. 

Anatomography/Wikimedia Commons animatsioon hipokampusest

Hilisemad hiirtel tehtud katsed on aga näidanud, et kehaline aktiivsus soodustas hiirtel ka uute närvirakkude teket.

Iseäranis tekkis uusi närvirakke just hipokampuses ehk selles aju osas, mis tegeleb informatsiooni salvestamisega lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu.  

Hiired aga ei ole inimesed ning põhjendatult tekib küsimus, kas inimestega on samamoodi või tuleks olla ettevaatlik hiirtel ja rottidel tehtud katsete tulemuste ülekandmisel inimestele?

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi teadlane Katrin Mägi kinnitab, et kehalise aktiivsuse mõju ajule funktsioonidele on tõesti uuritud rohkem loomade ehk peamiselt hiirte ja rottide peal. "Kuid sarnaseid tulemusi on leitud juba ka mõningates inimestega läbi viidud uuringutes. Näiteks on teada, et kehaline aktiivsus aitab kaasa hipokampuse mahu suurenemisele meie ajus ja selle tõenäoliseks põhjuseks on just uute närvirakkude tekkimine selles piirkonnas, aga ka uute ühenduste tekkimine juba olemasolevate närvirakkude vahel," selgitab Mägi. 

Hipokampuse piirkond on seotud eelkõige just mälu- ja õppimisfunktsioonidega ning dementsusega. Näiteks Altzheimeri tõve korral selle piirkonna maht kahaneb.

Evolutsiooniline areng?

Scientific Americani artikkel toob ühe võimaliku põhjendusena välja selle, et tegu võib olla evolutsiooniliselt välja kujunenud mustriga, kus keha vananedes jääbki kehalist aktiivsust vähemaks ning ühes sellega väheneb ka kognitiivne ehk vaimne võimekus. Teisisõnu võib inimese pika kujunemisloo vältel olla olnud mõistlik inimese kehal muutuda nii, et kui keha jääb vanemaks ning liigub vähem, muutub ka mälu ning vaimuteravus tömbimaks. 

Sellest võiks vastupidise loogika alusel ühtlasi oletada, et kehaline aktiivsus aitab edasi lükata ka kognitiivsete võimete langust. 

"Kas see konkreetne evolutsiooniline hüpotees vett peab, vajab veel uuringutega tõendusmaterjali kogumist," sedastab Mägi. Küll aga on Mägi sõnul praeguseks tõepoolest piisavalt tõendeid selle kohta, et kehaline aktiivsus aitab ennetada või edasi lükata kognitiivsete funktsioonide langust, sealhulgas ka dementsust või ka aeglustada juba alanud mäluprobleemide progresseerumist. 

Kunagi pole liiga hilja teha trenni

Ta viitab mullu novembris ajakirjas The Lancet Public Health ilmunud artiklile, kus enam kui 30 000 inimesega valimil põhineva pikaajalise uuringu tulemused, mis näitavad, et kõrgem kardiorespiratoorne võimekus, mis on üks kehalise aktiivsuse näitajatest, aitab vähendada dementsuse riski. Kardiorespiratoorne võimekus tähendab südame ja kopsude suutlikkust füüsilise tegevuse ajal lihaseid hapnikuga varustada.

Lihtsalt öeldes tähendab see, et inimestel kel süda ja kopsud hästi treenitud ehk kes on hoolsalt trenni teinud, on väiksem dementsuse risk. 

"Eriti positiivne on aga see, et ka neil, kes polnud keskeas eriti heas vormis, kuid parandasid veel 70ndates eluaastates oma vormi, ilmnes hilisematel aastatel vähem dementsuse märke. Ehk siis kunagi pole liiga hilja olla kehaliselt aktiivsem," märgib Mägi.

Liikumine vähendab dementsuse riski

Samas 70ndates eluaastates ei tundu just tempokas rühmatrenn või jõusaalis rassimine ea- ja jõukohane tegevus. Kuidas ja kui palju võiks liikuda selles vanuses, aga miks mitte juba nooremanagi?

Katrin Mägi annab orientiiri: nädalas vähemalt 150 minutit mõõduka intensiivsusega või 75 minutit tugeva intensiivsusega. Lisaks võiks 2–3 korda nädalas treenida lihaseid. Alati tasub aga meeles pidada, et igasugune liikumine on parem kui mitteliikumine. 

Mägi toob välja ajakirjas Neurology: Clinical Practice avaldatud ülevaateartikli, milles arvutati välja, et keskmiselt hakkasid positiivsed muutused kognitiivsetes funktsioonides ilmnema peale 52 tundi treeninguid. Selleni jõuti umbes kuue kuu jooksu. 

"See tähendab, et positiivsed muutused võib tuua kaasa ka juba umbes kaks tundi kehalist aktiivsust nädalas." Seega kaks tundi kiiremat kõndi või miks mitte ka seltskonnatantsu nädalas võiks iga eakas ja kindlasti vähemalt iga noorem inimene endale eesmärgiks seada. 

Jooksmise või rühmatreeningute asemel sobivad hästi ka kepikõnd või ka lihtsalt kõndimine ja jalutamine, eriti kui harrastada seda erinevatel pinnastel ja maastikel. "Selleks, et pakkuda ajule rohkem tööd, tasub näiteks oma kõndimis- või jalutamistrajektoori sageli pisut muuta või kasutada kasvõi poodi minekuks teist teed kui tavapäraselt. Väga heaks treeninguks nii kehale kui ajule on ka igasugune tantsuline tegevus, mis treenib ühtaegu vastupidavust, tasakaalu ja koordinatsiooni, aga ka mälu," annab Mägi nõuandeid.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: