Videomängudega vaimse võimekuse arendamine võib tunduda kütkestav mõte. Nutitelefonidele ja tahvelarvutitele on loodud hulgamisi videomänge, mis väidavad, et mängides päevas kas või paar minutit, saavad inimesed arendada oma mälu, arutlemisoskust, probleemilahendust või kõnelisi oskusi.

See, mil määral need videomängud aga tegelikult vaimset võimekust arendavad, on siiski veel vaieldav, kirjutab Science News.

Nüüd on Kanadas asuva Ontario Lääneülikooli teadlased teinud suurema uuringu, mis teemat lähemalt avab. Teadlased kõrvutasid 1000 korrapäraselt ajumänge mängivat inimest 7500 inimesega, kes ajumänge ei mängi. Inimeste mõtlemisvõimet mõõtes tuli välja, et vahe kahe katserühma vahel oli pelgalt pisukene, selgub teadusajakirjas Journal of Experimental Psychology avaldatud uuringus.

Teadlased leidsid, et vaimne võimekus ei ole suurem isegi pühendunud mängurite seas.

Illinois' Ülikooli kognitiivse vananemise teadlane Elizabeth Stine-Morrow ütles, et kuigi uuring ei näidanud täpselt, miks ajumängude mängimine mõju ei avalda, näitas see samas, et tunnetuse ja aja vahel, mida panustatakse vaimset võimekust arendavate videomängude mängimisele, puudub seos.

"See oli päris lahe," ütles Stine-Morrow.

Teadlased värbasid uuringusse ligikaudu 8500 vabatahtlikku, kes täitsid küsimustiku oma ajutreenimisharjumuste kohta, ütlesid, milliseid programme nad kasutavad, ning hindasid, milline võiks olla programmide potentsiaalne mõju.

Vabatahtlike seas oli nii neid, kes olid kasutanud ajuõppeprogramme vaid kaks nädalat, kui ka neid, kes olid harjutanud juba viis aastat.

Järgmisena täitsid vabatahtlikud 12 kognitiivset testi, milles hinnati mälu, arutlus- ja verbaalseid oskusi. Ülesanneteks olid nii mustri leidmise mõistatused, ruumilise arutlemise ülesandeid kui ka strateegilisemad väljakutsed.

Tulemustele otsa vaadates järeldasid teadlased, et videomängudega aju treeninud vabatahtlikel polnud mälu, verbaalsete oskuste ja arutlusoskuse osas keskmiselt mingit vaimset eelist teise rühma ees. Isegi kõige pühendunumad treenijad, kes olid programme kasutanud vähemalt 18 kuud, ei eristunud nendest, kes oma mälu ei üldse ei treeninud.

"Ükskõik, kuidas me andmeid ka ei vaadanud, ei suutnud me leida mingeid tõendeid selle kohta, et ajutreenimine oleks seotud kognitiivsete võimetega," ütles Ontario Lääneülikooli ajuteadlane Bobby Stojanoski. See oli tõsi ka siis, kui vaadeldi osalenute vanust, kasutatud ajutreeningu programmi, haridust või sotsiaalset staatust. Kõikidel juhtudel oli ajuline võimekus katsealustel sarnane nendega, kes programme ei kasutanud.

Stine-Morrow ütles, et kõige paremini treenib aju siiski pärismaailm. Kuigi vaimse võimekuse arendamine on võimalik, soovitab Stine-Morrow neid oskusi arendada siiski reaalsetes olukordades. "See on palju parem aja kasutamine kui arvuti taga istumine ja väikeste ülesannete täitmine," sõnas ta.