Uuring: krooniline ninakinnisus viitab muutustele ajuaktiivsuses

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ehkki ravi on praegugi antibiootikumide ja lõikuste näol olemas, tuleb põletik sageli tagasi ja sellest vabanemine võib võtta aastaid. Autor/allikas: William Brawley/Flickr (CC BY 2.0)

Alatasa ummistunud põskkoopad võivad USA teadlaste äsjase uuringu järgi kuulutada uusi eesootavaid tervisemuresid. Uurimisrühm leidis nimelt võimaliku seose kroonilise põskkoopapõletiku ja kahjulikuks muutunud ajuaktiivsuse vahel. Kahe nähtuse seos vajab aga täiendavat uurimist.

Põskkoopad on meie ninaõõne ümber paiknevad õõnsused, mille peamine töö on pakkuda ninale lima abil niiskust ja kaitset. Aeg-ajalt võivad erinevad nakkuste muutuda põskkoopad lühikest aega põletikuliseks. Osal inimestest tekib paraku aga krooniline põskkoopapõletik ehk krooniline rinosinusiit, vahendab Gizmodo.

Kinnine nina pole ilmselt kellelegi meeldiv kogemus, kuid viimaste aastate uuringud vihjavad, et krooniline põskkoopapõletik võib olla seotud tajuhäiretega. Näiteks on leitud, et põletikuga patsientide vaimse võimekuse testide tulemus on kehvem kui nendega sarnastel kontrollrühma inimestel. Kui põskkoopapõletikku ravida, paraneb ka patsientide testisooritus.

Põletiku põdejad ise kirjeldavad oma vaevust justkui tunneks nad ajus udu. Udutundele lisaks võib neil esineda ninaummistust, maitsmis- ja haistmismeele tundlikkuse vähenemist ning valu ja ebamugavustunnet näos.

USA teadlaste äsjane uuring paistab aga esimesena otsivat kahe nähtuse vahelisele seosele füsioloogilist seletust. Selleks kasutasid uurijad Inimese Konnektoomi Projekti raames kogutud andmeid inimaju kohta. Projekti eesmärk oli kaardistada ja mõista ajurakkude võrgustikke ning nende seost ülejäänud kehas juhtuvaga. Selle tarbeks on kogutud üle 1000 vabatahtliku noore ja hea tervisega täiskasvanu neurokuva andmed. Samuti tegid kõik uuringus osalejad rea vaimse võimekuse teste.

Äsjase uuringu autorid leidsid projekti osaliste hulgast 22 inimest, kes paistsid kannatavat kroonilise põskkoopapõletiku käes. Uurijad võrdlesid põletikuga katseisikuid sarnaste inimestega, kellel põletikku ei esinenud. Võrreldes kontrollrühmaga paistis põletiku käes kannatavatel inimestel olevat ajus tunnetusega seotud piirkonades ajurakkude vahelised ühendused nõrgemad.

Säärased piirkonnad olid frontoparietaalne võrgustik, mis aitab meil keskenduda ja probleeme lahendada, ning niinimetatud esiletõstevõrgustik, mis aitab meil eristada olulisi stiimuleid ja aitab kaasa meie infovahetus- ja suhtlusoskustele. Veel märkasid uurijad, et põletikuga inimestel oli ühendus paranenud vaikerežiimi tugivõrgustikus, mis on kõige aktiivsem, kui puhkame ega keskendu millelegi kindlale.

Uurijad rõhutavad, et kroonilise põskkoopapõletikuga inimesed ei sooritanud vaimse võimekuse teste keskmiselt kuidagi kontrollrühmast kehvemini. Siiski viitavad tulemused, et põletikuga inimeste ajus võib toimuda midagi terve inimese ajust selgelt erinevat ja see võib seletada põletikuga inimeste nii-öelda uduse aju tunnet. Kuna uuringus osalesid vaid noored inimesed, võis ka olla, et põletikust tingitud märgatavad muutused tunnetuses polnud jõudnud veel lihtsalt ilmneda. Kui noored oma põletikku ei ravi, võivad muutused aga juba ilmsiks tulla.

Kõigele vaatamata ei tõtta autorid oma uuringut ammendavaks nimetama ja osutavad täpsemate uuringute vajadusele. Uued uuringud võivad kahe nähtuse seost kinnitada, ent ühtlasi võivad need aidata leida põskkoopapõletikule paremat ravi. 

Uuringu juhtivautori Washingtoni Ülikooli meditsiinikooli kirurgi ja kaasprofessori Arie Jafari sõnul tuleks järgmisena uurida inimesi, kellel on kroonilise põletiku kliiniline diagnoos. Võib-olla tuleb uue töö käigus esmalt patsientide ajusid skannida, siis neid antibiootikumide või lõikusega ravida ja seejärel uuesti uurida, et näha, kas uuritavate ajuaktiivsus on muutunud. Teine võimalus on Jafari sõnul otsida põletikuga seonduvaid molekule või markereid patsientide vereringest.

Seniks loodab uurimisrühm, et nende töö aitab arstidel kroonilist põskkoopapõletikku paremini mõista ja pakkuda patsientidele seega laiapõhjalisemat ravi. Ameerika Ühendriikides põeb kroonilist põskkoopapõletikku arvatavasti iga kümnes elanik. Ehkki ravi on praegugi antibiootikumide ja lõikuste näol olemas, tuleb põletik sageli tagasi ja sellest vabanemine võib võtta aastaid.

Uurimus ilmus ajakirjas JAMA Otolaryngology–Head and Neck Surgery.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: