Argivestlustes kohtab sageli väljendit "see pole raketiteadus" ning inglisekeelses keeleruumis ka väljendit "see pole ajukirurgia". Mõlema väljendi mõte on sama: tegu on ülimalt keeruka teadusega. 

Kas need erialad nõuavad harrastajalt aga tegelikult keskmisest suuremat vaimset võimekust? Vastuse annab ajakirja The BMJ meeleolukas jõulunumbris ilmunud uuring, vahendab ScienceAlert.

University College Londoni neuroteadlase Inga Usheri juhitud töörühm kirjutab, et väljend "see pole raketiteadus" pärineb arvatavasti 1950. aastate Ameerikast. Toona toodi USA-sse Saksa raketiteadlasi, et nad aitaks kaasa kosmoseprogrammi arengule ja ehitaks rakette sõjaliseks otstarbeks. Väljendi "see pole ajukirurgia" päritolu on ähmasem. Uurijate sõnul on kerge oletada, et laiema avalikkuse ees lasi väljendi lendu neurokirurgia pioneer Harvey Crushing.

Pärinegu väljendid kust tahes, oma uuringus analüüsisid uurijad 329 kosmoseinseneri ja 72 neurokirurgi vaimset võimekust mõõtva testide tulemusi. Uurijad võrdlesid kummagi eriala esindajate probleemilahendusoskusi, sealhulgas planeerimist ja arutlusvõimet, töömälu, tähelepanu ja oskust oma tunnetega toime tulla.

Ehkki tulemuste järgi olid kahe eriala esindajate vahel väikesed erinevused, ei osutunud kumbki selgelt võimekamaks. Uurijad kirjutavad, et neurokirurgid said semantilise probleemilahenduse ülesannetes inseneridest märkimisväärselt paremaid tulemusi. Sellele viitab kirurgide oskus kirjeldada haruldasi sõnu ja mõista sõnalist analoogiat.

Tulemuse taga võib uurijate sõnul olla tõsisasi, et neuroteadlased puutuvad kokku kreeka ja ladina keelest tuletatud meditsiinisõnavaraga, mis annab neile keelelise eelise.

Kosmoseinsenerid said aga selgelt paremaid tulemusi vaimse manipulatsiooni ja tähelepanu hoidmise ülesannetes. Uurijate sõnul viitab see, et oskusi nagu mõne kolmemõõtmelise eseme vaimusilmas keerutamist saab harjutades lihvida. 

Kahe uuritud rühma vahel ei ilmnenud erinevusi nende mälu, ruumilist mõtlemist, probleemide lahendamise kiirust ja meenutamist proovile panevates ülesannetes.

Kui uurijad kõrvutasid kummagi teadlasrühma tulemusi 18 257 tavainimese omadega, märkasid nad vaimses võimekuses vaid väikesi erinevusi. Nad kirjutavad, et kuuest uuritud ülesandetüübist erinesid teadlaste tulemused üldelanikkonna omast vaid kahes: neurokirurgid lahendasid probleeme kiiremini ja meenutasid asju aeglasemalt kui tavainimesed.

Kokkuvõttes märgivad uurijad, et potentsiaali neuro- või raketiteadlaseks saada on igaühel – vähemalt selle lõbusa uuringu põhjal otsustades. Nad järeldavad, et olukordades, kus pole vaja kiiresti probleeme lahendada, oleks kohasem kasutada väljendit "see pole ajukirurgia". Samas olukordades, kus on vaja kiiresti mingit teavet meenutada, peaks seda väljendit vältima.

Siiski osutavad uurijad, et tark saab olla mitmel moel ja kahtlemata peavad nii neurokirurgid kui ka kosmoseinsenerid oma tööülesannete täitmiseks omandama väga palju teadmisi. Töörühm möönab samas, et kasutades väljendeid nagu "see pole raketiteadus" hindab lausuja teadlasi ehk veidi üle.

Uurijad selgitavad, et võib-olla on nii raketi- kui ka neuroteadlased tõstetud teenimatult kõrgele poodiumile. Pigem võiks nende sõnul kasutada väljendeid nagu "see on käkitegu" või mõnd muud fraasi, mis ei maini inimese ametit. Kas mõne ameti esindaja töö väärib siiski tõstu postamendile, peavad näitama tulevased uuringud.

Uuringust kirjutatakse ajakirja The BMJ jõulunubris.