Enne alternatiivenergeetika kasutuselevõttu peab Eesti uuendama põlevkivitehnoloogiat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1576134060000 | amCalendar}}
Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Kuni uusi, kasutusvalmis ning stabiilseid energiatehnoloogiad pole, tuleb Eestil hoida ja tõhusamalt kasutada senist põlevkivil tuginevat energiatootmist, vastasel juhul leiame end viie aasta jooksul tõsisest energiakriisist, leiab Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor Alar Konist.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson räägib roheenergia kasutuselevõtust ja kaevanduste sulgemistest, kuid Alar Konist ütleb, et energeetikute seisukohta tegelike võimaluste osas ei küsita selle teema puhul kuigi tihti. "Energeetikutelt nõutakse varustuskindlust, aga meie tööriistakast on kaunis väikene," sedastab Konist.

"Peab aga olema nii, et energiajulgeolek ja energia varustuskindlus peab olema energeetikutel iga kell võtta, mis tähendab, et meil peab lisaks alternatiivenergeetikale olema ka reguleeritavad võimsused, mis praegu baseeruvad kahjuks või õnneks fossiilkütustel. Me saavutaksime mõistlikumad lahendused, kui läheneksime keskkonna, mitte turupõhiselt ehk kõigepealt saavad energiavõrku need, mis keskkonda kõige vähem saastavad ning siis kasutame edasi neid jaamu, mis keskkonda võib-olla rohkem mõjutavad, aga tagavad stabiilsuse ja varustuskindluse."

Viis mõtet intervjuust:

  1. Põlevkivi kasutamist saab teha tõhusamaks seda koos puiduga põletades, kuid selleks võib kasutada vaid madalakvaliteedilist Eesti puitu, mitte imporditud graanuleid või jäätmepuitu, mis võib sisaldada tervisele kahjulikke lisaaineid. 
  2. Riik on tellinud uuringu süsinikuheitmete kinnipüüdmiseks ja kasutamiseks, kuid nende tehnoloogiate kasutuselevõtuks Eestis ja maailmas pole kuigi suurt huvi seni, kuni energiatootmist motiveerib vaid turult saadav hind, mitte keskkonna- või süsinikujalajälg. 
  3. Tuule- ja päikeseenergia pakuvad küll lisaenergiat, kuid mitte stabiilselt, mistõttu on ikkagi vaja kogu Eesti energiaga varustuskindluse tagamiseks reguleeritavat võimsust ning see tugineb praegu ikkagi fossiilkütusel ehk põlevkivil. 
  4. Eesti plaanib aastaks 2025 lahti ühenduda Venemaalt tulevast energiast, kuid praegu plaanitavad alternatiivsed lahendused ega ka uued tehnoloogiad ei kata siis veel ära Eesti energiavajadust ning lähiriikidest energia ostmine pole jätkusuutlik lahendus. 
  5. Kuni ootame, et tuleks kuskilt uus tehnoloogiline lahendus, mis rahuldab Eesti energiavajaduse, peavad meil endal olemas olema need tootmisvõimsused. 

Teie hiljutisest uuringust selgus, et põlevkivi põletamine koos biomassi, täpsemalt puiduga on tõhusam. Kuidas see toimib ja miks see parem on?

Põlevkivi põletamine puiduga käib väga lihtsalt. Me saame seda teha seepärast, et kütteväärtustes olulist erinevust ei ole. Puidu niiskus on meil tavaliselt 45–50 protsenti, mis toobki ta kütteväärtuse sarnaseks põlevkiviga. Põlemiskineetika on neil sarnane, seetõttu ongi meil hea ja lihtne neid koos keevkihtkütte kateldes kasutada. 

Positiivne on see, et esiteks on põlevkivikateldes võimalik koos põletada madalama kvaliteediga puitu, mis igale poole, näiteks ehitustööstusesse ei sobi. Positiivne on ka see, et biomassi ja põlevkivi koospõletamisega vähendame tuha emissioone. Tegelikult suudame sedasi vähendada ka biomassi põlemisel tekkivate raskemetallide kontsentratsiooni, sest põlevkivi lendtuhas neid raskemetalle nii palju ei ole ja kui see tuhavoog on niivõrd suur, siis raskemetallide sisaldus tuhamassi kohta väheneb.

Probleem ei ole ju põlevkivi põletamises või puidu põletamises – mõlemast tuleb süsihappegaasi ehk CO2-te. Mida puidu põletamine muudab CO2-e mõttes?

Puidus on ka süsinikku. Esiteks on kliimapoliitiliselt praegu kokku lepitud, et seda süsinikdioksiidi puidu põletamisel me ei käsitle tekkiva jäätmena. Teine nüanss põlevkiviga koospõletamisel on ikkagi tehniliselt olemas: põlevkivi sisaldab lubjakivi ehk kaltsiumkarbonaati, mis põlemisel laguneb kaltsiumoksiidiks ja süsinikdioksiidiks. Kui me põlevkivi ja puitu koos põletame, siis me oma uuringus oleme leidnud tegelikult, et saab minna ka temperatuuridega allapoole ja see tähendab, et karbonaadid lagunevad vähem ja see tähendab ka seda, et CO2-e tekib meil ka vähem.

Tegelikult see positiivne efekt on ka reaalsetes tulemustes saavutatav, mitte ainult poliitilises võtmes. 

Milline see puit, mis põlevkiviga ahju läheb peab olema? Kui palju meil seda väheväärtuslikku puitu siin kohapeal on ja kui palju tuleb seda importida? Importimine tähendab ju ühtlasi kütusekulu ja CO2 jalajälge. 

Praegu ma ei leia, et peaksime hakkama importima. Võime vaadata ja loota, et äkki toimub turul iseregulatsioon. Kui praegu toodetakse puidugraanuleid, mille lõppsihtpunkt on kuskil Euroopa Liidu söejaamades, kus neid põletatakse söega koos, siis sellisel juhul kindlasti ei ole see mõistlik. Võiks mõelda, kas saaksime seda siin Eestis ära kasutada. 

Teine küsimus on, kas meil ka selliseid võimsusi on. Tegelikult jääb meil tootmisvõimsusi või põlevkivikatlaid järjest vähemaks, sest need on vananenud: tolmpõletustehnoloogia on nagunii väga ebaefektiivne ja seda ei tohikski kasutada. 

Jäävad veel kolm keevkihttehnoloogial töötavat plokki. Nendest kolmest kaks on ehitatud selliseks, et saab üleüldse seda puiduhaket põletada ja ühel enam ei olegi võimalik, sest see on meil ehitatud õlitehase uttegaaside utiliseerimiseks. 

Kui me räägime, et ikkagi võiks veel mingisugust madalakvaliteedilist puitu importida, siis leian, et see ikkagi väga mõistlik ei ole, sest meil on siin endalgi hooldamata metsasid, kust seda kindlasti oleks võimalik saada. 

Puidu põletamise juures tahan rõhutada veel seda, et kindlasti ei tohiks hakata põletama jäätmepuitu. Jäätmepuit sisaldab immutusvahendeid, värve, mis kõik tekitavad dioksiine, buraane ja sealt lenduvad raskemetallid, mis on selge oht meie tervisele. Selle jaoks on eraldi jäätmepõletusjaamad, kus on kahjulike suitsugaasikomponentide puhastamiseks süsteemid.

Põlevkivikatlad ei ole kindlasti jäätmepuidu utiliseerimiseks – seal peavad olema madala kvaliteediga raietööstuse jäägid, mis ei sisalda lisandeid. 

Nii põlevkivi kui ka puidu põletamisel tekib ikkagi CO2. Mida sellega peale hakata? Kus me Eestis oleme praegu CCS ja CCU ehk süsiniku kinnipüüdmise ja selle kasutamise tehnoloogiatega? 

Kindlasti on see võimalik. Riik on meie põlemisprotsesside uurimise laborist tellinud CCS uuringud, mis tähendab, et peame andma riigile ülevaate, milline on praegu meie võimalus põlevkivi kasutamisel juhul, kui meil süsinikdioksiidi emissioonid peaksid olema null. 

See tähendab, et CCS ja CCU tehnoloogiate kasutamine on põlevkivile üks võimalus. Kas me seda kasutama hakkame on iseasi. 

Esialgsed katsed oleme teinud. Põlevkivile sobib näiteks oxy fuel tehnoloogia, mis tähendab seda, et suitsugaasi ringlusesse lisatakse täiendavalt hapnikku, et toimuks põlemisprotsess. Lõpptulemusena on võimalik sealt saada suhteliselt suure kontsentratsiooniga süsinikdioksiidi, millele täiendavalt saab vaadata rakendusvõimalusi.

Esialgu peaks vaatama, kas saame seda CO2-e kuskil kasutada, näiteks keemia- või õlitööstuses. Rakendusvariante on tohutult. 

Kui me kogu seda mahtu ei suuda ikkagi ära kasutada, sest seda tekib ikkagi rohkem kui maailmas praegu CO2-e kasutatakse, siis see tuleks kuhugi ladestada. 

Maailmas ei tegeleta sellega praegu väga suures mahus, sest CO2-e hind on veel kaunis madala. Need tehnoloogiad on tehnoloogia valmidustasemel 6–7, 9. tase on see, kus ta oleks tööstuslikus kasutuses. See tähendab, et enam ei ole pikk maa minna.  

Aga keegi ei tee neid investeeringuid, keegi ei ehita sellist jaama, sellepärast, et praegu on meil energeetikasektor turupõhine. See tähendab, et kui meil on toode, mis võib olla väga keskkonnasõbralik või võimalikult väikese keskkonnajalajäljega, kuid kui selle hind on kõrgem kui neil, kes keskkonda rohkem saastavad, siis ta selle tootega turule ei pääse. Nii on võimalus toota kas kahjumiga või mitte toota.

See on põhjus, miks me praegu neid tehnoloogiaid tööstuslikult veel ei kasuta. Kui aga Euroopa Liidu suund on see, et CO2 heitmeid me atmosfääri paisata ei tohi, siis need CCU ja CCS tehnoloogiad ongi üks kõige tõsisemaltvõetavaid lahendusi. 

Kui vaadata, milline on praegu praegu fossiilkütuste kasutamine Euroopas ja maailmas, siis praegu sellele alternatiivi ei ole.  

Maailma suurimad süsinikuemiteerijad ei ole just Eesti või ka Euroopa Liit. Need on jätkuvalt Aasia ja Lähis-Ida, ehkki nende toodetud tarbivad peamiselt Põhja-Ameerika ja Euroopa. Kas see võiks olla lõpuks poliitikaküsimus, et näiteks Euroopa ei impordi asju, mille süsinikujalajälg on suur või mis on toodetud CCU tehnoloogiaid eirates?

See on mõistlik ja seda räägin ka oma loengutes. Nii kaua kuni meie energialähenemine on turu- ehk hinnapõhine, siis me neid positiivseid keskkonnamuutusi ei saavuta. 

Mõelge kasvõi sellele, et kui praegu on enamik neist asjadest on toodetud Hiinas, siis seal on keskkonnaregulatsioonid leebemad, isikukaitselised nõuded on oluliselt väiksemad, töötervishoidu seal põhimõtteliselt ei ole. Seega lisaks keskkonnale koormatakse väga palju ka inimeste tervist. Lisaks tuleb mõelda, kui palju kütust kulutame nende asjade transpordile. 

Tulevikus peaksid meil olema ka märgistused, kui palju on toote saamiseks kasutatud energiat, maavarasid, kui palju on kulunud kemikaale. See võiks olla üks viis, kuidas muutusi positiivsemasse suunda liigutada. Aga kui praegu on meie poliitika, et me siin ei tooda ja inimesed oma tarbimist ei vähenda, siis statistiliselt võivad CO2-e emissioonid elaniku kohta positiivsena näida, aga kui tarbimine jätkub samas mahus, siis tekib CO2 lihtsalt Euroopa Liidust väljas olevates riikides. See ei ole kindlasti see, mida saada tahame. 

Räägime veel Eesti energialahendustest. Põlevkiviga saab teha muudki kui vaid ahju ajada, näiteks teha õli. Kui mõistlik see on, arvestades, et see toode paiskab lõpuks ärapõletamisel ikkagi õhku süsihappegaasi?

Niikaua kuni see on hinnapõhine, võib ta tunduda mõistlik. Aga kui lõppkasutusotstarve on kuskil põletusseadmes ära kasutada, siis keskkonna seisukohalt see kindlasti keskkonnasõbralikum viis ei ole. 

Sellisel juhul tuleks pigem tegeleda kohapeal põlevkivist elektri tootmisega. Kui tahame võrrelda ka kasutegureid ning vaatame lõpptoodet – elektrit –, siis kui tahame elektrit toota põlevkivist või selle õlist, siis ikkagi põlevkivielektrijaamas toodetud energia on suurema kasuteguriga kui see, et oleme õlist tootnud õli ja siis õlist saame lõpptoodanguna ikka elektri, ükskõik kas sisepõlemismootoris või aurukatlamaja turbiinis. 

Seega otsepõletamine on sellisel juhul efektiivsem ning ka heitmeid tekib sellisel puhul vähem. Õlitootmise keskkonnanõuded on leebemad. Euroopa on väga karmiks ajanud oma energiatootmise poliitika – täna täidame kliimanõudeid positiivses mõttes isegi paremini, kui neid on nõutud.

Näiteks vääveldioksiidi emissioonid on keevkihtkateldes peaaegu nullilähedased. Vääveldioksiid on tänapäeval probleem just söe kasutamisel, milles kasutatakse eraldi veel lubjakivi, mille põletamisel tekib taas CO2-e. Lubjakivi tootmisel tekkinud CO2 jällegi elektritootmise puhul CO2-e arvestusse ei lähe. Lubjakivi antakse söe põletamisel koldesse, mis aitab tagada väävliemissioone 150–200mg normaalkuupmeetri kohta. 

Põlevkivi puhul aga lisalupja kasutada ei ole vaja, sest põlevkivikarbonaatide põletamisel tekib juba see vaba lubi, mis selle väävli seob. Tegelikult võiks öelda, et see hoopis konkurentsieelis meie põlevkivitööstusele söe ees. Näiteks ka Hiina liigub selle suunas, et vääveldioksiidi emissioonid võiksid olla nullilähedased või 50mg normaalkuupmeetri kohta, sama kehtib ka lämmastikoksiidi kohta. 

Räägime ka alternatiivenergiast ehk tuulepargid, mis palju kõneainet pakuvad. Nii Hiiumaale kui ka mujale tuuleparkide rajamine - mis te sellest arvate? Kas tuulepargid päästavad Eesti energiasektori?

Nad leevendavad kindlasti. Tootmisvõimsusi on vaja, aga kas sellises mahus, on iseasi. Kui vaatame Hiiumaad, mille tuulepargi võimsus peaks tulema 1300MW, siis peaks seal mõtlema ka sellele, et tegu on reguleerimata võimsusega. See tähendab, et me ei saa sealt energiat siis, kui meil vaja on, vaid saame siis, kui parasjagu on tuult ja see on sobiva kiirusega ehk ei ole ka tormi. 

Selliste tuuleparkide efektiivsused on tavaliselt 37–38 protsendi juures, mis tähendab, et kui seda saadaolevat võimsust interpoleerida terve aasta peale, siis on seda 400MW kogu aasta kohta, saaksime seda korrutada 8000 tunniga. Siis saaksime sellise energiahulga, kui palju me aastas sellega suudame genereerida. 

Tuulepark teeb aga meie elektrisüsteemi ebastabiilseks, me peaksime seda kõikumist hakkama millegagi kompenseerima. Praegu meil aga selliseid tootmisvõimsusi pole, mis suudaksid nii suurtes mahtudes kõikumisi kompenseerida. 

Võib ju öelda, et kasutame hüdropumpjaamasid – jah on võimalik. Aga nende mahud on väiksed, sest meil ei ole selliseid reservuaare ning praegused võimsused – Paldiski 50MW ja Eesti Energia on mõelnud, et Estonia kaevanduse juurde tuleks 40MW – need on niivõrd väikesed võimsused, et need ei aita. 

Aga akud?

Siis peaks mõtlema selle peale, milline on praegu energiatarbimine Eestis. Kui meil on vaja vahepeal seda energiat salvestada, siis nende akude tootmiseks saastame samuti keskkonda, kasutame neid haruldasi metalle. Kas see tegelikult on keskkonna seisukohalt kuidagi keskkonnasõbralikum? Selles ma päris kindel ei ole. 

Energeetika peaks pigem olema ikkagi väga mitmekesistatud tootmisvõimsustega. See tähendab seda, et meil ei tohiks olla monotootmist, kus ütleme täna, et meil tuleksid ainult tuulikud, sest siis me ei suudaks seda energiat vahepeal kuskil salvestada. Ja kui meil seda energiat vaja on, siis ei ole seda jällegi võtta.

Sellisel kujul tuuleparkide ehitamine meie energiaprobleemi ei lahenda. Oluline on ka rõhutada, et praegu on ka meie põlevkivijaamad nii vanad, et tuleks mõelda nende renoveerimisele või uute ehitamisele. 

Ma käsitlen seda ka kui julgeolekuküsimust. Meil on ka kaitsevägi ja kaitseliit – me ju loodame, et me seda kellegi vastu kasutama ei pea. Aga me investeerime sinna ikka. 

Sama peaks olema meie reguleeritavate tootmisvõimsustega: meil peaksid olema tootmisvõimsused, mis kataksid ära Eesti tarbimise mahu ja loodame, et me neid kasutama ei pea. Aga kuni ootame, et tuleks kuskilt uus tehnoloogiline lahendus, mis rahuldab selle energiavajaduse, niikaua peavad meil endal olema need tootmisvõimsused olemas. 

Seda eriti veel kontekstis, kus Leedus on energiadefitsiit, Lätis on energiadefitsiit, Soomes on energiadefitsiit, mis tähendab, et nad impordivad energiat sisse. Rootsi sulgeb peagi tuumajaamad, mis on 1700MW, Saksamaa sulgeb 9000MW. See tähendab, et alternatiiv saab olla importida Venemaalt, aga aastast 2025 me ju selle ühenduse Venemaaga ka katkestame. 

See tähendab, et saame vaadata vaid Euroopa poole. Aga kui lähiriigid on ka suures energiadefitsiidis, suured tootmisvõimsused lähevad kinni, siis kuskilt peab see energia tulema. Alternatiiv kindlasti on ka gaas – võiks hakata ehitama gaasijaamasid, aga see gaas tuleb ka Venemaalt ning see on ka fossiilne kütus. 

See kõik tähendab, et kiireid lahendusi võtta ei ole. Kui mõtleme ka näiteks tuumajaamale, siis Eesti peab enne saama tuumariigiks, ka ühiskond peab olema nõus, et meile tuleb siia tuumajaam. Otsusest kuni valmimiseni ei ole ainult viis aastat, sest kui räägime 4. põlvkonna tuumajaamast, siis kõik need tehnoloogiad on alles arendusjärgus ning see tähendab, et isegi kui me täna ütleksime, et jah, me tuumajaama ehitame, siis viie aasta pärast meil see tuumajaam valmis ei ole. 

Mis tähendab, et meil on viis aastat suure energianäljani?

Energianälg on ühtpidi ka täna. Ütleme nii, et kuna meil on kõrval ka suur idanaaber, kes energianälga rahuldab, siis see ei paista veel välja. Tegelikult kaunis suur osa energiast tuleb Venemaalt. 

Pigem peaksime tootma siin, Euroopa Liidu piiride sees, lähtuvalt siinsetest keskkonnaregulatsioonidest. Siis saaksime energiat toota parimal võimalikul moel, niivõrd väikese keskkonnamõjuga kui võimalik, sest Venemaale või kolmandatele riikidele me ei saa ette kirjutada, milliste nõudmiste ja keskkonnajalajälgedega energiat nad peaksid tootma. 

Kuna on energia on praegu ainult turupõhine ja meile öeldakse võtke või jätke, siis mida me ikka teeme – ostame. 

Mis on teie lahendused, mis tuleks võtta kohe töösse, et see "energianäljahäda" meid päris ära ei tapaks?

Esimesena tuleks töösse võtta olemasolevate tootmisvõimsuste uuendamine. Jah, see põhineb fossiilkütusel. Jah, see põhineb põlevkivil. Seda on võimalik kasutada ka koos biomassiga, nagu meie uuring näitas. 

Teiseks, kui räägime täna ka õlitootmisest, siis seda ei saa olla ilma elektritootmiseta, sest õlitootmise kõrvalproduktid, näiteks uttegaas ja pürolüüsivesi, utiliseeritakse nendes põlevkivikateldes, mis tähendab, et kui meil kõrval katel ei tööta, ei saa ka õlitehas töötada, kuna meil pole neid produkte kuhugi panna. 

Ehk siis kõigepealt tuleb vaadata just põlevkivisektorisse, kuna meil kaevandused töötavad. Juhul, kui tekib olukord, kus kaevandused lakkavad töötamast, siis ei ole sellele enam mõistlik mõelda. 

Teiseks tuleb edasi vaadata alternatiivsetele lahendustele. Tehnoloogiliselt võib tõesti vaadata tuuleparke, aga kui tuuleparkidele ei saa loota sellistes suurtes mahtudes, või peab seal kõrval olema kindlasti ka reguleerimise või kompenseerimise meetod. See tähendab, et ei ole nii, kus tuulepargi arendaja ütleb: "Siin on tootmisvõimsus, minu toodang peab kogu aeg saama võrku." Kuid tarbijad on need, kes peavad selle investeeringu salvestamisse kinni maksma. Seda kindlasti teha ei tohiks. 

Kolmandaks ei tohiks välistada tuumaenergeetikat. Kas tuumajaam peaks tulema Eestisse või saaks tulla Eestisse – selle küsimusega täna nagu tegeletakse. Kiirem ja lihtsam lahendus oleks tuumajaam ehitada lähiriiki, kus varem on tuumajaam juba olnud. Aga see eeldaks kokkuleppeid riikide vahel ning ma ei tea, kas see hakkaks toimima.

Muid kiireid käegakatsutavaid võimalusi ei ole. Kui te küsite, miks ma ei räägi hüdropumpjaamadest, siis sellepärast, et nende mahud on Eestis nii väikesed. Talvel, tarbimise tippajal on maht 1500MW, kuid kavandatavad hüdropumpjaamad oleksid kokku vaid 90MW vajaminevast 1500MW-st. Võib ju öelda, et ehitame neid veel, kuid meil ei ole veereservuaare ning see seab piirangud. 

Alternatiive on veel. Päikeseenergeetika – jah, nõus. Päikesejaamad peaksid olema lähtuvalt päikesekaardist, mis tähendab, et nad peaksid olema lõunapool, kus on valgust rohkem ja päev pikem ning me saame päikesepaneeli ruutmeetri kohta saab oluliselt rohkem kasulikku energiat kui siin Eestis. See aga eeldaks riikideülest koostööd, mida praegu sellisel kujul ei ole. 

Hüdrojaamad – nende potentsiaal maailmas on juba saavutatud. Kui tahta neid juurde ehitada, siis ka sellega mõjutame keskkonda, sest kuskil tuleb mingid piirkonnad üle ujutada – kas me seda tahame teha?

Muid kiireid alternatiive, millel tehnoloogia juba olemas oleks, väga pakkuda ei ole. Mikrotootmisi on palju, aga sellist, mis Eesti tarbimisvajaduse kataks, neid ei ole.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: