Idee Auveresse süsihappegaasi sidumise tehase rajamiseks leiab Aimar Karu majandusministeeriumile saadetud soovituste seast, mille abil loodetakse kiirendada Ida-Virumaa arengut. Tehnoloogia piloteerimine nõuaks ligikaudu 200 miljonit eurot. Järelpüüdmise tehases kasutatav tehnoloogia sõltuks Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis käimasoleva projekti ClimMIT tulemustest.

Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor Alar Konist nentis, et süsiniku püüdmine tõstaks oluliselt elektritootmise omahinda. Arvestada tuleb ka püütud süsihappegaasi ladustamise või kasutamiseks kuluva rahaga.

"CO2 heitmete vähendamine on majanduslikus mõttes kulu, mille eest saadav hüve on tulevikus oodatav parem elukeskkond. Seega ei maksa oodata, et CO2 heitmete vähendamine end puhtalt majanduslikult ära tasuks. Peame tehnoloogiate valikul ning poliitika ja regulatsioonide kujundamisel mõtlema pikaajalise jätkusuutliku arengu võtmes," sõnas professor.

CO2 kvoodi hinna kallinemisele vaatamata ei pidanud Konist põlevkivist elektri tootmisest loobumist mõttekaks. Tähtis on ka varustuskindlus ja sotsiaalmajanduslik mõju.

"Olen nõus, et põlevkivielekter pole igal ajahetkel konkurentsivõimeline, kuid me ei pea kasutama seda kogu aeg. Eesti riigil peaks olema aga võimekus toota kohapeal nii palju energiat, kui on meie tiputarbimine. See toimiks stabiliseerimispoliiitikana. Kodanikuna ootan, et energiahind ei saa kerkida kolossaalsetesse kõrgustesse," viitas professor. Selle ühe näitena tõusis möödunud aastal defitsiidi tõttu elektri börsihind kohati 200 €/MW.

Samuti kiputakse tema sõnul unustama, et elektritootmise lõpetamine pärsiks paremas valguses nähtava põlevkiviõli tootmist. Elektrijaamad utiliseerivad selle kõrvalprodukte nagu uttegaasi või poolkoksi.

Esialgse tehnilis-majandusliku analüüsi põhjal aitaks muuta põlevkivist elektritootmist keskkonnasõbralikumaks CO2 püüdmise ja ladustamine või kasutamine.

"Meeldib see meile või mitte, aga enne süsinikuvaba energeetika saabumist on see esimene ja käegakatsutav võimalus heidet oluliselt vähendada," sõnas Konist. Praegu tekib megavatt-tunni elektri tootmisel süsihappegaasi suurusjärgus 800-900 kilogrammi. Süsiniku püüdmisega saaks viia selle tema hinnangul 100–150 kilogrammi juurde.

Sarnaselt on pidanud süsiniku püüdmise tehnoloogiate rakendamist vajalikuks ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel, Suurbritannia kliimamuutuse komitee ja Euroopa Komisjon ühes Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga. Seda vähemalt juhul, kui riigid tahavad saavutada süsinikuneutraalsuse aastaks 2050. Eeskätt loodetakse kasutada neid süsinikuvaba vesiniku tootmiseks.

Esimesed sammud
Eestis oleks tehnoloogia küpsuse ja olemasolevate energiaplokkide tõttu lähitulevikus teostatavad põlevkivi hapnikus põletamine või CO2 järelpüüdmine neeldumise teel. ClimMiti projekti praeguses etapis uuritakse põlevkivi põletamist 60 kW soojusliku võimsusega keevkihtkatseseadmel hapnikurikkamas keskkonnas.

Muu hulgas loodetakse leida kõige optimaalsemad põlemistingimused ning muutused suitsugaasis ja tuhavoogudes. Saadava suitsugaasi puhtus ja CO2 kontsentratsioon aitab otsustada, kas ja kuidas saab kasutadasüsinikdioksiidi.

Seda võimaldavaid tehnoloogilisi kontseptsioone on kümneid. Laias laastus saab jagada neid keemiatehnoloogiateks, biotehnoloogiateks ja CO2 elektrolüüsil baseeruvad tehnoloogiateks.

Lisanduvad tehnoloogiad, kus kasutatakse süsihappegaasi otse, ilma seda keemiliselt muundamata, näiteks täiustatud naftatootmiseks, metallurgias jne. Ainuüksi keemiatehnoloogia tunneb umbest 20 erinevat ühendit, mille sünteesil seotakse CO2. Suurtööstuse jaoks piisav tehnoloogia valmidusaste on olemas või saavutatakse lähiajal näiteks polükarbonaatide, salitsüülhappe, uurea, metaani ja metanooli tootmisel.

Probleem puhtusega
Süsihappegaasi kasutatakse tööstuslikus skaalas kasvuhoonetes ka taimede kasvukiiruse parandajana. "Isegi kui tehnoloogia valmidusaste on suuremahuliseks CO2 sidumiseks ja kasutamiseks piisav, võib selle rakendamise takistuseks saada kasutatava gaasi kvaliteet. Enamus tehnoloogiaid vajavad jätkusuutlikuks rakendamiseks ülipuhast CO2-te," nentis Alar Konist.

Lisandirikka gaasi korral reostuvad ja blokeeruvad katalüsaatorid kiiresti või tekib protsessis soovimatuid kõrvalprodukte. See langetab lõpptoote hinda.

Taimekasvatuses kasutatava CO2 puhtusele on nõuded eriti karmid. Näiteks hakkab taimede kasv aeglustuma juba juhul, kui vääveldioksiidi ja lämmastikoksiidide tase tõuseb vastavalt üle 30 ja 16 osakese miljardi kohta. See kõik tähendab, et iga tehnoloogia tasuvusarvutusel tuleb võtta arvesse CO2 puhastamise hinda antud tehnoloogia jaoks sobiva tasemeni.

"Põlevkivitööstuse heitgaasid on märkimisväärselt lisandirikkad ja nende puhastamine vajab kindlasti põhjalikumat käsitlust. Kahtlemata on märkimisväärne eelis sellistel süsiniku kasutamise tehnoloogiatel, mis ei eelda ülipuhast CO2-te," viitas Konist.

Olulisena tuleb süsiniku kasutamise tehnoloogiate rakendamisel mõelda selle CO2 jalajäljele. "Fossiilkütustel põhinevate energiaallikate korral on selle summaarne CO2 jalajälg kaugelt suurem seotud CO2 hulgast, samas muudab roheenergia kasutamine kogu süsinikdioksiidi sidumistehnoloogia ka sisuliselt mõttekaks," lisas professor. Parimal juhul suudetakse kasutada seejuures ebastabiilseid energiasisendeid nagu näiteks tuuleenergiat.

Selge kandidaat puudub
"Kokkuvõttena võib öelda, et ühte ilmselget ja väga atraktiivset süsiniku kasutamise tehnoloogiat ei ole," tõdes Alar Konist. Nõnda ei tohiks praegu veel ühtegi võimalust lõplikult lukku panna.

Alternatiivina võib mõelda süsiniku püüdmise järel selle ladustamise peale. See saab toimuda aga vaid koostöös teiste riikidega. "Kõige kindlam oleks hakata panema süsinikdioksiidi Norra lähedale merepõhja. Norra selle võimaluse uurimisega tegeleb ja näeb seda selgelt rahateenimise võimalusena," sõnas professor. Samas ei luba süsinikdioksiidi Eestis sellisel kujul väljaviimist praegune seadusandlus.

Ühe tonni CO2 püüdmise ja kasutamise või ladustamise hind peaks selguma RITA programmi ClimMiti projekti lõpuks. See looks teadmiste baasi edasisteks võrdlusteks ja aruteludeks põlevkivist elektritootmise ja alternatiivsete energiaallikate arendamise otstarbekuse osas. Konist hoiatas, et ühe või teise tehnoloogia tasuvuse osas ennatlike järelduste tegemisel tulek olla ettevaatlik.

"Tähtis pole ainult investeeringu maksumus, vaid kujunev elektritootmise omahind, eri tehnoloogiaid rakendavate turuosaliste lühi- ja pikaajaline energiavarustuskindlus tervikuna ning muutused elektrinõudluses, näiteks seoses elektritranspordi kasutuselevõtu, hoonete energiasäästlikkuse parandamise ja tootmisprotsesside energiatõhususe suurenemise mõjul," lisas Alar Konist.