Turu Ülikooli psühholoogid ja psühhiaatrid kasutasid laste stressitaseme määramiseks kortisooli. Stressirikastes olukordades on see tavapärasest kõrgem. Hormooni hulk muutub veres päeva jooksul aga ka ilma võimalike ohuallikateta. 

"Nii lastehoidu viidud kui ka kodus hoitavate laste kortisoolitase muutus päeva jooksul sarnaselt ja järgis tavapärast ööpäevast bioloogilist rütmi. Kõige rohkem oli kortisooli veres hommikul. Päeva jooksul selle tase langes ja kõige madalam oli kortisool vahetult enne magamaminekut," võttis tulemused kokku uurimuse esimene autor Katja Tervahartiala.

Varasemad uuringud on viidanud, et võrreldes kodus veedetud päevadega on kortisooli põhjal laste stressitase lasteaiapäevadel kõrgem. Doktorant tõdes, et sarnase järelduseni jõuti mitmetes eelnevates töödes. Neil on olnud aga omad puudused. Reeglina uuriti korraga ainult lapseaias käivaid või kodus hoitavaid lapsi. Nõnda polnud võimalik luua nende vahel otsest võrdlusmomenti ja välja selgitada, mis võis muuta lasteaia stressirikkamaks. Seda teadmislünka Tervahartiala täita lootiski.

Töörühm võttis pühapäeval ja esmaspäeval regulaarsete ajavahemike tagant proove 213 lapselt. Neist pooled käisid sõimes ning pooli hoiti kodus. Kuigi uuringus osalevate laste arv ei pruugi tunduda kuigi suur, on uuring siiski üks suuremaid omataolisi.

"Hoidu viidud laste kortisoolitase oli lasteaiapäevadel pärastlõunal kõrgem. Kodus hoitavate laste kortisoolitasemes võis näha aga sõltuvalt lapsest suuremaid kõikumisi," tõi Tervahartiala välja rühmade peamise vahe. Kõik proovid kokku võttes leidus kodus hoitavate laste veres kortisooli keskmiselt 30 protsenti rohkem.

Sõimes käivate laste pärastlõunase kortisoolitaseme tõusu saab kanda töörühma sõnul suuresti lõunauinakule. Peale ärkamist on hormooni tase veres kõrgem ja suurem osa pärastlõunastest proovidest koguti 15–60 minutit peale lõunauinakut. Lastehoius magab rohkem lapsi kellast-kellani.

Erilist vahet sõimes kauem ja vähem käinute vahel ei märgatud. Tervahartiala märkis aga seejuures, et valimis polnud värskelt kasvatajate hoolde usaldatud lapsi kuigi palju. Teisisõnu oli olnud neil juba aega muutunud oludega harjuda.

Püsivalt kodus hoitavate laste kõrgemat kortisoolitaset on analüüsi tulemuste põhjal raskem seletada. Töörühm kõrvutas neid küll erinevate rahvastikunäitajate nagu vanemate sissetuleku ning laste vanuse ja sooga, kuid ainsana seostus sellega nõrgalt emade veidi madalam haridustase ja laste noorem vanus. Nendega üksinda pole võimalik Tervahartiala sõnul vahet selgitada.

Liiatigi kasvatab korraga paljude näitajate uurimine võimalust, et neist mõni näib olevat seotud kõrgema kortisoolitasemega juba puhtalt juhuse läbi. Pikemalt täringut visates saab tulemuseks ikka kuue. Seose põhjuslikkuse üle otsustamine nõuab täiendavaid ja põhjalikumaid uuringuid.

"Me ei saa veel öelda, kas nähtud erinevused olid tingitud last ümbritsevast keskkonnast või laste enda eripärast. Vahe erinevate rühmade vahel oli ka suhteliselt väike," viitas Tervahartiala. Seetõttu on praegu võimatu hinnata, kuidas mõjutab nähtud vahe laste elu tulevikus.

Pikemaajaline stress lapseeas kasvatab eelnevate uuringute põhjal võimalust, et pidurdub lapse sotsiaal-emotsionaalne ning vaimne areng. Samuti võib pärssida see immuunsüsteemi tööd. Seetõttu plaanib jälgida töörühm samu lapsi pikema aja jooksul ning koguda täiendavaid süljeproove veel 3,5–5 aasta jooksul. Lisaks hindab Tervahartiala kolleegidega nende sotsiaalset arengut ning kogub infot nende iseloomu ja sotsiaalsuhete kohta.

Uurimus ilmus ajakirjas European Child & Adolescent Psychiatry.