Magnetiline põhjapoolus triivib oodatust kiiremini Siberi suunas ({{commentsTotal}})

Põhjapoolus liigub Siberi suunas.
Põhjapoolus liigub Siberi suunas. Autor/allikas: oldskool photography/Unsplash

Maa magnetiline põhjapoolus on liikunud viimastel aastatel sedavõrd kiiresti, et Maa magnetvälja kirjeldavat mudelit otsustati uuendada planeeritust aasta võrra varem.

Magnetpooluste triivimises pole midagi ebaharilikku. Inglise matemaatik Henry Gellybrand pani juba 400 aasta eest tähele, et see nihkus poole sajandiga geograafilisele põhjapoolusele sadade kilomeetrite võrra lähemale. Järgnevatel sajanditel eksles magnetiline põhjapoolus Arktika saarestikus igal aastal siia-sinna keskmiselt kümnekonna kilomeetri võrra.

Umbes 1860. aasta paiku hakkas magnetiline põhjapoolus liikuma aga sirgjooneliselt Siberi poole, ületades 2017. aastal rahvusvahelise kuupäevaraja. Seejuures on selle liikumiskiirus viimastel kümnenditel kasvanud. Suurema osa möödunud sajandist muutus magnetilise põhjapooluse asukoht aastas umbes kümne kilomeetri võrra, 2015. aastal küündis see ligi 50 kilomeetrini.

Metsas kompassi abil teed otsivate inimeste jaoks pole see eriline probleem. Ka suurema osa argikasutuses olevate magnetvälja sensorite täpsus on paar kraadi. Täppisnavigatsioonil hakkas valmistama see 55 laiuskraadist kõrgemal Maa magnetvälja mudelit haldavate teadlaste sõnul aga juba piisavalt probleeme, et magnetilise põhjapooluse asukohta otsustati muuta murdosa kraadi võrra. Vana mudelit kasutades oleksid sattunud inimesed seda külastada tahtes selle tegelikkust asukohast 40 kilomeetri kaugusele.

Mudelit oli kavas uuendada juba varem, kuid see venis USA valitsuse tööseisaku mõjul. USA ja Suurbritannia sõjaväe rahastatava mudeliga on seotud muu hulgas GPS-süsteem. Seega kasutatakse sama aluskaarti ka näiteks meresõidul ja nutitelefonides. Samuti on see oluline lennunduses. Magnetvälja olulisusest annavad aimu kasvõi maandumis- ja õhkutõusuradadele maalitud numbrid, mis tähistavad magnetvälja suunda.

Põhjapooluse täpse asukoha puhul mängivad Leedsi Ülikooli füüsiku Phil Livermore'i Ameerika Geofüüsika Liidu kohtumisel esitletud töö kohaselt võtmerolli kaks tugevamat magnetvälja piirkonda. Need paiknevad vastavalt Kanadas ja Siberis. Viimasel ajal on nõrgestanud Kanada piirkonda tõenäoliselt 3000 kilomeetri sügavusel planeedi sisemuses moodustunud kitsas sularauast ja niklist koosnev juga. Seeläbi tiritaksegi magnetilist põhjapoolust Siberi suunas.

Samal ajal on Antarktika mandri keskosas paiknev magnetiline lõunapoolus liikunud viimastel aastakümnetel suhteliselt vähe. Maa magnetväli tervikuna on nõrgenenud, kuid on siiski tugevam kui pikaajaline geoloogiline keskmine. Nõnda ei saa tähelepanekute põhjal näiteks väita, et Maa magnetväli tervikuna on lähiajal oma suunda muutmas.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: