Magnetväli aitab kaitsta planeeti avakosmosest ja päikeselt pärit laetud osakeste eest. Pooluste vahetumisega kaasneva magnetvälja nõrgenemisega jõuaks neid maapinnani tavapärasest rohkem. Muu hulgas põhjustaks see elektrikatkestusi ning lööks rivist välja GPS-i ja mobiilivõrgud. Lisaks kasvab nõrgema magnetvälja korral maani jõudva UV-kiirguse hulk.

"Pooluste vahetumine on langenud ajaliselt kokku liikide kiirenenud väljasuremisega ja muutustega nende DNA-s. Enamik sellistest väidetest on siiski jaburad," märkis töö juhtivautor Brad Singer, Winsconsin-Madisoni Ülikooi geofüüsika professor ERR Novaatorile.

Viimase 20 miljoni aasta jooksul on vahetunud poolused keskmiselt iga 200–300 tuhande aasta tagant. Viimati juhtus see aga ligikaudu 780 000 aasta tagant. Ebatavaliselt käitunud magnetvälja tõttu on peljanud seetõttu mõned teadlased, et magnetväli pöördub juba lähiajal.

Täiendavalt lisas teemale aktuaalsust paari töörühma järeldus, et selleks võib kuluda pelgalt sadakond aastat. See paneks proovile nii inimeste kui ka ülejäänud eluslooduse kohastumisvõime. Muu hulgas orienteeruvad magnetvälja järgi mitmed linnu- ja imetajaliigid.

Singer seadis toonased tulemused kahtluse alla. "Need põhinesid suuresti vaid ühe Itaalia järve põhjas talletunud setetel. Lisaks oli näha, et settekivimid olid jõudnud aastatuhandete vältel moonduda. Selle põhjal koostatud mudel ei klapi mujalt kogutud vaatlusandmetega," rõhutas geofüüsik. Samas möönis ta, et magnetvälja muutustest ülevaate andvaid andmestikke pole kuigi palju.

Parema ülevaate saamiseks uuris Singeri töörühm omavahel ookeanisetetes, jääpuursüdamikes ja tardunud laavas jäädvustunud jälgi kunagisest magnetväljast. Keskset rolli mängisid laavavood. Rauarikkad mineraalid joondavad end laava tardudes Maa magnetvälja järgi. Samades kivimites talletunud väärisgaasi – argooni – suhte põhjal saab leida nende tardumisaja. Kuna vulkaanid ei purska kogu aeg, pidid kombineerima teadlased omavahel seitsme eri vulkaani kohta kogutud andmeid.

"Viimati võttis magnetpooluste vahetumine võttis üle 22 000 aasta. Lõplikule pöödumisele eelnes mitu ebaõnnestunud katset. Kogu protsess oli arvatust oluliselt keerukam ehk mudeldajad peavad oma tööd uuesti üle vaatama," andis Singer tulemustest lühiülevaate. Kui magnetväli lõpuks siiski pöördus, kulus selleks 4000 aastat. Suurem osa eelnevaid uurimusi on viidanud, et selleks kulub aega kolm korda vähem.

Magnetpooluste ülilühikest vahetumist kirjeldanud teadlasi tulemused ei veennud. Sadu tuhandeid aastaid tagasi asetleidnud sündmuste toimumisaega pole võimalik määrata aasta täpsusega. Iga hinnangu osas valitseb teatud määramatus. Antud juhul on määramatuse piirid vanemate ja nooremate laavavoolude puhul kattuvad.

"Ma ei leia seetõttu tulemuste põhjal, et meil oleks võimalik eristada rohkem kui kahte faasi. Ma ei nõustu autorite kirjeldatud sündmusteahelaga senikaua, kuni seda ei toeta üks järjepidev andmerida. Kui vaatame lisaks mõõtemääramatust, võis kuluda selleks sama hästi nii 40 000 kui ka 13 000 aastat," märkis Jean-Pierre Valet, Pariisi planeedifüüsika instituudi teadur, ERR Novaatorile saadetud kommentaaris.

Brad Singer tunnistas, et nende töö ei jää ilmselt viimaseks kirstunaelaks, mis kummutab lõplikult idee magnetpooluste ülikiirest vahetumisest. "Selleks on vaja veel palju paremat andmerida. Vahepeal peame aga tunnistama, et Maa südames toimuvad muutused on arvatust oluliselt mitmetahulisemad," sõnas geofüüsik. Täiendavalt võiksid aidata toimunut mõista Antarktika jääs talletunud berülliumi hulga määramine. Isotoobid tekivad ülaatmosfääris kosmiliste kiirte mõjul. Nõnda on seotud see tugevalt magnetvälja tugevusega.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.