"Tundub vähetõenäoline, et filmitootjad hästi töötavat valemit kuidagi muudavad. Nõnda peaksid vanemad superkangelaste tegemisi kajastavaid filme lastega koos vaatama, kuid mitte ainult. Passiivsus saadab vaikimisi sõnumi, et nad annavad filmi sisule heakskiidu," märkis uurimuse esimene autor John Muller ERR Novaatorile. Nii pidas Muller mõistlikuks pärast filmi või filmi ajal lastega rääkida, kuidas nad nähtut tõlgendavad.

Kokku analüüsis Muller koos Pennsylvania Osariigiülikooli Meditsiinikolledži kolleegidega kümmet aastatel 2015–2016 ilmunud linateost. Analüüsi põhjal panid positiivsed kangelased tunnis toime keskmiselt 23 vägivallategu. Antikangelased jäid neist maha viie vägivallateoga. Töörühm märkas selget erinevust ka nais- ja meessoost kangelaste käitumises. Kui naiskangelased vägivallatsesid tunnis keskmiselt seitse korda, siis mehed panid sama ajaga toime 34 vägivallategu.

Kõige sagedamini meeldis kangelastele kakelda, kasutada surmavaid relvi ja hävitada teiste vara. Samas täheldasid teadlased ka 168 mõrva. Antikangelastele eelistaid kasutada eeskätt surmavaid relvi, kakelda ning kiusata ja piinata. Teiste mõrvamist näidati 93 korral.

"Häda on selles, et lapsed näevad superkangelasi reeglina "hea" poole esindajatena. Sel kombel vägivaldse käitumise normaliseerimine võib mõjutada seega omakorda, kui palju võtavad nad ise riske ja kasutavad probleemide lahendamiseks vägivalda," laiendas Muller.

Vägivaldsete filmide mõju laste käitumisele pole teaduskirjanduse põhjal aga veel ühene. Näiteks järeldasid Iowa ja Ohio Osariigiülikooli teadlased 2015. aastal ilmunud ülevaates, et vägivaldsete filmide vaatamine on üks riskiteguritest, mis võib kergitada nii kergemate kui ka raskemate vägivallategude toime panemise riski. Samas pole nende vahel selget põhjuslikku seost. Lapse paadunud kurjategijaks muutmiseks on vaja ka muud.

Tulemusi esitletakse USA Pediaatrite Akadeemia aastakonverentsil.