Millise programmiga lähete kandideerima?

Kuna kandideerimisest on tõesti ainult üks aasta möödas, siis loomulikult need seisukohad, mis mul olid, on põhimõtteliselt samad. Seisan nende samade väärtuste eest, mille tookord ka välja ütlesin: Tartu ülikooli kuus sammast on tema põhiväärtused.

Need on teaduspõhisus, akadeemiline vabadus, ülikooli autonoomia, avatus, koostöö, inimkesksus ja vastutus.

Oma programmis tahan näidata, et Tartu ülikool peab kõiges, mida ta teeb, lähtuma neist ühiselt sõnastatud väärtustest. Ja need peavad olema tõepoolest meie tegevuse aluseks, mitte lihtsalt deklaratsioonid.

Minu programmi uus sõnum on see, et peame vaatama, milline on praegu Tartu ülikooli roll Eesti ühiskonnas ja millised on väljakutsed, mis on muutunud Eesti riigi sees ja maailmas.

Nii ongi minu programmis väga tähtsal kohal see, et ülikooli rektorist ja sellest, kuidas ülikool tegutseb, sõltub väga palju ka Tartu ülikooli missioon ja võimalus anda oma panus Eesti riigi, ühiskonna ja rahva jaoks.

Selles osas on selge, et Tartu ülikool ei saa jääda täpselt samaks, nagu ta siiani on olnud.

Ühelt poolt praeguses kõrghariduse ja teaduse rahastamise debatis on selge, et peame kõige kõrgemal tasemel seisma selle eest, et kõrgharidus oleks rohkem väärtustatud, et teaduse rahastamise alused muutuksid ja me saaksime paremini oma tööd teha.

Teiselt poolt on ka selge, et Tartu ülikooli roll ühiskonnale panuse andmine ei seisne ainult heas hariduses ja teadusproduktsioonis, vaid on terve hulk probleeme, mille ees Eesti ühiskond ja rahvas seisavad. Kõrgharitud inimeste ja teaduse kaudu saaksime oma panuse anda.

Üks näide: ülikool ei vaja suuremat rahastamist mitte sellepärast, et õppejõudude palgad on naeruväärselt väikesed ja ei ole konkurentsivõimelised. Nii võiksime olla samas olukorras päästetöötajate või pensionäridega, kes tahavad suuremat pensioni.

 Kes on Margit Sutrop?

• On sündinud 13. oktoobril 1963. Sutropi peamine uurimisvaldkond on praktiline eetika ja haridusfilosoofia.
• Alates 2000. aastast on Sutrop praktilise filosoofia professor. Lisaks on ta TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan ja Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja.
• Margit Sutrop valiti 2004. aastal Academia Europaea liikmeks ning ta kuulub Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.

Ülikool peab suutma näidata, kuidas kõrgharidusse ja teadusesse panustatud raha toob tagasi, kuidas see aitab tervet ühiskonda.

Näiteks inimesed tahavad saada haiglates head ravi, selleks on vaja meditsiinialaseid teadusuuringuid. Või kui meil on vaja tugevat õigusriiki või tugevdada demokraatiat, head lõimitud ühiskonda ning oma keelt ja kultuuri säilitada, siis see ongi see, mille pärast on vaja teaduse rahastamist suurendada. See ei ole teaduse ega ülikooli enda sisehuvi, vaid Eesti riigi ja rahva huvi. Seda sõnumit peaks ülikool suutma paremini välja anda.

Seetõttu on minu programmis väga olulisel kohal ka see, kuidas ülikool saaks paremini tõestada ja näidata, et oleme ühiskonnale tugev alustala.

Millised väljakutsed seisavad praegu ülikooli ees seesmiselt?

Peamine küsimus, millele ülikooli rektor peab vastama, on see, kuidas me saaksime luua keskkonna, kus hoida inimesi läbipõlemise eest.

See tähendab rohkem strateegilist juhtimist. Peame tegema vähem mõttetuid reforme, aga seda enam mõtlema, mida ja miks on vaja teha. Asjad, mis praegu on pooleli, olgu selleks karjäärimudeli või rahvusvaheliste õppekavade arendamine, doktoriõppe parandamine – need on asjad, milles peaksime kõigepealt sõnastama, mis probleemi me lahendame ja mida tahame saavutada.

Meil on praegu väga palju olnud sellist arendustööd, kus mõned põhimõttelised asjad on selgeks rääkimata. Aga asume juba mudeleid välja töötama, hakkame reforme tegema ja ei ole päris selge, miks me teeme ja mis on see hind, kuidas see mõjutab erinevaid erialasid või struktuuriüksusi.

Peame olema pidevalt valmis ka tehtut kriitiliselt hindama. Kui reformid on tehtud, olgu selleks juhtimis- ja struktuurireform ülikoolis või kõrgharidusreform tasuta kõrgharidusele üleminekul või 3+2 süsteemi juurutamine – me peame olema valmis hindama selle mõjusid ja mõtlema, kas on mingeid asju, mida peaksime parandama. See tagab meile arengu.

Teine küsimus on see, et ülikoolis on struktuuriüksusi, mille probleemid on aastaid kuhjunud – neid ei saa üksi jätta. Rektorina toetan seda, et instituudid oleksid tugevad asju üksi otsustama. Aga kui nad jäävad hätta või vajavad abi, siis see tugi peab neile olema, et väikesed erialad, mis on rahvusülikoolile olulised, ei sureks välja.

Oluline on juhtimine, kus inimesi kaasatakse otsustamisse ja arutatakse koos läbi valikuid ja mõjusid. See peaks olema igal tasandil normaalne, sest hea juhtimine eeldab, et need inimesed, keda muutused puudutavad, saavad nendes otsustes kaasa rääkida.

Te juhtisite ministeeriumi ja Rektorite Nõukogu ühisel koosolekul tähelepanu sellele, et ühiskonnas peaks kõrghariduse väärtus olema selgemini mõistetav. Kuidas teie seda rektorina ja oma meeskonnaga teeksite?

Lisaks sellele, et rektor peab olema valmis seda sõnumit kommunikeerima, on väga oluline, et suudaksime ühiskonnas teadlaste hääle kõlama panna. See tähendab, et peame tegema ekspertteadmise, mis ühiskonnas on, rohkem nähtavaks.

See ei toimu ainult teaduse populariseerimise või teadusuudiste kaudu. See käib teadlaste ja ühiskonna erinevate osapoolte sidustamise kaudu. Ülikoolil roll maailmas – seda on ka naaberühiskondades aru saadud – ei ole ainult ühiskonnale teenuste osutamine. Ülikoolil ongi suur vastutus: teenida tõde ja aidata inimestel eristada seda, mis on tõde ja mis on vale, saada aru, mis on tegelikud ühiskonna mured ja probleemid.

Ülikoolis on erinevatel elualadel see ekspertteadmine olemas. Selleks, et ekspertteadmine ülikoolist välja poole jõuaks, on ühelt poolt oluline, kuidas ülikool ise oma kommunikatsiooni korraldab. Siin saab rektor aidata, et kommunikatsioon oleks ka väljapoole ülikooli hästi läbi mõeldud.

Teiselt poolt tähendab see väga paljude platvormide loomist, kus erinevad sektorid, olgu nendeks ettevõtjad, avalik sektor või kolmas sektor, saaksid ülikooli teadlastega kohtuda.

Kui koos on laual probleem, mis vajab lahendamist – olgu selleks inimeste tervis, turvalisuse küsimus või kuidas toetada innovatsiooni, või kuhu peaks ehitama tselluloositehase ja kuidas me puitu väärindada saame – selleks tuleb luua platvormid, kus erinevad ekspertarvamused saaksid välja öeldud ja need ei oleks kellegi poolt huvide konflikti tõttu määratud.

Seal tõepoolest vaieldaks küsimused läbi nii, et erinevad eksperttarvamused oleksid kõrvuti. Nii saab ülikool aidata kaasa kaalutleva arvamuskultuuri kujunemisele.

Ka poliitikakujundamisse saab rektor oma panuse anda erinevates otsustuskogudes osaledes ja kaasa rääkides. Rektor ei pea ise kõiges tark olema, kuid ta peab olema võimeline nõu küsima ülikooli sees. Strateegilisi küsimusi peab ta ette mudeldama, nõu küsima ja siis nõu andma ja ülikooli positsiooni kaitsma seal, kus seda vaja on.

Mõni näide, kus me oleme mitte ainult ülikooli sees, vaid kogu Eestis teatud valikute ees.

Näiteks sobiv tasakaal eesti- ja ingliskeelse õppe vahel, tasulise ja tasuta kõrghariduse küsimused, mis praegu on laual. Või küsimus sellest, milline võiks olla hariduse kvaliteedi tõstmise kriteeriumide sisu. Mitte ainult rääkida rahast, vaid sellest, et meie kõrgkoolid tõesti annaksid väga head haridust ja meie noortel oleks põhjust jääda Eestisse.

Ülikoolis on väga palju alasid, mis saavad panustada näiteks keele-, haridus-, kaitse-, välis- ja tervisepoliitikate kujundamisse. Kui tahame, et midagi muutuks riigis paremaks, siis see saab juhtuda vaid siis, kui poliitika muutub teaduspõhiseks. Siin on ülikoolidel väga suur roll.

Kuigi arutatakse haridus- ja teadusrahastuse üle, ei garanteeri miski, et see raha riigieelarves ka tegelikult suureneb. Mis saab siis, kui raha juurde ei tule?

Ei tohiks ette olla liiga pessimistlik. Rahastamisküsimuses tuleb selgitada, et sellel on oma hind. Kui Eesti riik ei ole valmis kõrghariduse rahastamisse rohkem panema, siis selle hind on see, et meie kõrghariduse kvaliteet langeb, meil ei ole enam häid õppejõude, Eesti koolilõpetajad lähevad välismaale õppima, meil ei ole järelkasvu teadlastele ja õppejõududele. Tuleb näidata, milles see hind seisneb ja siin ma püssi kindlasti põõsasse veel ei viskaks.

Sellest hoolimata ei tohiks ainult sellele lootma jääda. Vaja on panna rõhk eraraha juurdetoomisele.

Suurte avalik-õiguslike ülikoolide teaduspotentsiaal on suur, kuid teadus- ja arendusprojektides on välisraha osakaal praegu üsna pisike. Just nendes kohtades on võimalik teadlasi võimestada.

Toon näite omast kogemusest. Mul on olnud 13 suurt välisrahastusprojekti. 2014. aastast olen Euroopa Komisjoni eksperdina hinnanud tuhandeid erinevate valdkondade taotlusi. On väga palju erinevaid rahastusskeeme, kus Eesti veel ei ole kuigi võimekas.

Me peame oma kõrgelt tsiteeritud teadlastele andma selle abi, et nad ei peaks olema üksi projektide taotlemisel. Ülikoolid peaksid sellistes kohtades teadlastele õla alla panema.

Ülikooli rektoril näen ülesannet luua sisekliima, selline kultuur, kus uued säravad ideed leiaksid toetamist. Sageli on need ideed interdistsiplinaarsed. Selleks on vaja ületada erialadevaheline barjäär. On vaja leida need kohad, kus on võimalik mõnd uut teadusmõtet arendada või kus on interdistiplinaarsed õppekavad, mis on läbilöögivõimelised ja vastaksid tööturu huvidele. Nende esilekerkimiseks ja väljaarendamiseks tuleb luua tingimused.

Maailma parimad ülikoolid pole mitte ainult sellepärast head, et neil on tugev rahastus või head õppejõud, vaid see algab kliimast – seal soodustatakse uudset mõtlemist ja seal on vähe bürokraatiat. Tartu ülikoolis saaks väga palju ära teha, et selline kliima tekiks. Sinna on võimalik leida välist toetust.

Meil on ka Eesti ettevõtjaid, kes toetavad suurel määral rahvusvahelist teadust. Näiteks Jaan Tallinn toetab väga tugevalt Cambridge’i ülikoolis tehisintellekti eetiliste ja sotsiaalsete aspektide uurimist.

See näitab, et meie ettevõtjad tegelikult on valmis teadust toetama, aga selleks peavad meie enda ideed olema toetamist väärivad. See puudutab ka õppekavu.

Kindlasti IT ja e-riik on rahvusvaheliselt huvitavad, kuid me võiksime vaadata ka, mida pakub näiteks meditsiin e-tervises. Mis on see väike innovatiivne Eesti riik, see märk, millega me läheme välja ja mida tasuks tulla ka väljast poolt siia uurima.

Võtmesõna kindlasti on areng, teiselt poolt paindlikkus, sest väikeses riigis ei ole meil iialgi liiga palju inimesi või raha. Mobiilset keskkonda tuleks toetada. Samamoodi peame leidma need kitsaskohad, mis vajavad õla alla panemist.

Selleks, et innovatsiooni saada, on vaja ülikoolis näiteks head matemaatikaõpetust. Kui meil on puudu matmaatikaõpetajatest, siis tuleb matemaatika ja statistika instituudile anda tuge. Neid ei saa aastaid hurjutada selle eest, et nad on finantsilistes raskustes. Tuleb mõelda, kuidas seda instituuti toetada, et nad saaksid vastata ühiskonna vajadustele, et anda paremaid matemaatikaõpetajaid.

Samamoodi paljude väikeste erialade jätkusuutlikkus on eesti kultuuri jätkusuutlikkus ja siin on võtmesõna paindlikud lahendused. Siin saab ülikooli rektor arusaamise kujundamises väga palju ära teha.

Kes hakkaksid kuuluma teie meeskonda?

Inimeste nimede asemel on olulisem küsida, milliseid inimesi ma oma meeskonda valin.

Milliseid inimesi?

Nendeks võtmesõnadeks on kindlasti koostöövõime, arusaam sellest, et Tartu ülikool on väga kirju, et siin on väga palju erinevaid erialasid, kelle vajadused, võimekus ja ülesanded õppe, teaduse ja ühiskonna teenimise mõttes on erinevad.

Inimeste silmad peavad särama. Neil peab olema kogemus interdistsiplinaarsest koostööst ja nad peavad olema valmis väga palju tööd tegema. See on väga tähtis, sest ülikooli juhtimine erinevatel tasanditel nõuab väga palju suurt pühendumust.

Ma olen teadlik, et see on väga suur ja raske töö, mis nõuab suurt pühendumust ja nii ootan ma seda ka oma meeskonnakaaslastelt.

Ma ootan, et nad armastaksid Tartu ülikooli, armastaksid Eestit ja usuksid sellesse, et areng on võimalik. Ja et nad tahaksid seda inspiratsiooni viia kogu ülikoolipereni ja miks mitte ka väljapoole.

Kas praeguses rektoraadis on neid omadusi?

Ikka on. Rektoraat peab olema valdkondadeülene, seal peavad olema esindatud erinevad liikmed ja see on paras kombinatsioon. Sellepärast ma ei tahakski öelda välja nimesid, sest ma tean väga palju inimesi, kellega ma koostööd teeksin ja kellele teeksin ka selle ettepaneku ja neid inimesi on ka tänase rektoraadi hulgas.

Mida tähendab see, kui teie vastaskandidaat Toomas Asser saab rektoriks?

See tähendab, et Tartu ülikool näeb, mida pakub arstiteadus kogu Eesti kõrgharidusele. Meil ei ole tükk aega arstiteadlasest rektorit olnud.

Kindlasti on tegemist väga väärika teadlasega ja kogenud juhiga. Ülikoolil on väga hea võimalus just meditsiiniteadlaste vaatekoha järgi areneda.

Me ei ole veel kuulnud tema valimisprogrammilisi seisukohti. Seetõttu on veel vara öelda, millises suunas ülikool areneb.

Mis teie praegusest tööst ja eetikakeskusest saab?

Olen juhtinud Tartu ülikooli eetikakeskust 17 aastat. Ma tunnen, et meie väljakutsed on järjest suuremad, aga just see töö, mida ma olen teinud interdistsiplinaarse koostöö edendamisel annab mulle kogemust viia need kõrgemale tasemele.

Eetikakeskuse inimestel on juba päris palju jõudu ise teha, nad on muutunud väga iseseisvaks ja professionaalseks. Mul on järelkasvu, oma õpilasi, kes on praeguseks saanud dotsendiks ja kes saaksid juhtida teadusprojekte. Mul on koostööpartnereid, kes saaksid teistest valdkondadest oma õla alla panna.

Minu õpetamis- ja teadustöö jääks mõneks ajaks küll seisma, aga filosoofias on õnneks nii, et saab minna tagasi viie aasta pärast sinna, kus olid. Kuna ma tegelen hariduse, väärtuste, juhtimis- ja uurimistööeetikaga, siis need jõuavad selle kogemuse, mis ma saaksin juhtimises, hiljem ka teadustöösse. Minu töö saaks sealt jätkuda.

Humanitaaril on see eelis, et asjad, mida 2000 aastat tagasi Antiik-Kreekas öeldi, on täna ikka veel aktuaalsed. Loodusteadustes läheb areng nii kiiresti, et laborisse tagasi minna või teaduses tagasi “rongi peale” saada on keeruline. Humanitaarias ei jookse aeg nii kiiresti.

Nii nagu ma dekaanina ja valdkonna juhina olen mudeldanud – ma arvan, et on aeg pakkuda seda kogemust tervele ülikoolile.

TÜ nõukogu sõnastatud ootused tulevasele rektorile:

• Ülikool vajab juhti, kes suudab panustada Eesti rahvusülikooli eestvedamise kõrval ka kogu Eesti ühiskonna ning Eesti ja Euroopa kõrghariduse- ja teadusarendustegevuse arengusse.
• Tartu ülikooli rektoriks kandideerijalt oodatakse, et ta on tulemuslik õppe- ja teadusarendustöös ning silmapaistev akadeemiline juht.
• Sobiv kandidaat on tõestanud end kogenud ja innustava juhina, ta on eestkõneleja ja eestvedaja, ülikooli visiooni ja strateegiliste liikumissuundade seadja.
• Nõukogu ootab rektoriks pürgijalt strateegilise juhtimise pädevust, läbirääkimisoskust, võimekust otsuste langetamiseks ja elluviimiseks.
• Tunnustatud arvamusliidrina on ta avalikkuses nähtav ja valmis võtma vastutust ülikooli esindamisel suhetes ühiskonna, riigiasutuste ja rahvusvahelise kogukonnaga, et Tartu ülikool oleks jätkuvalt nii Eesti parim kui ka üks Põhja-Euroopa parimaid ülikoole.

9. aprillil koguneb ühisistungile TÜ nõukogu ja senat, et anda omapoolne seisukoht kandidaatide sobivuse kohta. Rektori valib viieks aastaks 250-liikmeline valimiskogu. Valimiskoosolek toimub 26. aprillil algusega kell 12 ülikooli aulas.