Mida arvavad Tartu Ülikooli rektorikandidaadid teadusküsimustest? ({{commentsTotal}})

Tartu Ülikooli rektorikandidaadid Toomas Asser ja Margit Sutrop
Tartu Ülikooli rektorikandidaadid Toomas Asser ja Margit Sutrop Autor/allikas: Tartu Ülikool

Sel neljapäeval, 26. aprillil valib valimiskogu Tartu Ülikoolile rektori. Täna õhtul kell 20 debateerivad rektorikandidaatid “Foorumi” erisaates. Enne seda avaldame valiku teadusküsimusi, mille kohta ülikoolipere kandidaatidelt seni aru on pärinud.

Tartu Ülikooli rektoriks kandideerivad praktilise filosoofia professor Margit Sutrop ja neurokirurgia professor Toomas Asser.

Margit Sutrop on ülikooli eetikakeskuse juhataja, humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan, rektoraadi liige ning Academia Europaea liige. Toomas Asser on Tartu Ülikooli närvikliiniku juhataja, ülikooli nõukogu liige ja Eesti Teaduste Akadeemia liige.

 

Mida tähendab Teie jaoks Tartu Ülikool?

Sutrop: Eesti vaimuelu häll ning eesti teaduse lipulaev.

Asser: Tartu Ülikool on rahvuslike traditsioonide ja aadete hoidja ning moodsa ja kiiresti areneva ühiskonna arengujuht.

 

Missugused ülikooli tänased tugevad teadussuunad võiksid pakkuda ühiskonnale kõige suuremaid potentsiaalseid arenguhüppeid?

Asser: Kõikidel teadussuundadel on võimalus. Tähtis on suurem vaade ja rahvusvaheline koostöö, inter- ja multidistsiplinaarsus. Seos ühiskonna ja majandusega on kahtlemata oluline ning seda tuleks Eesti teaduspoliitika arendamisel arvestada.

Teadusega on ajalooliselt olnud nii, et suured arenguhüpped ei ole enamasti olnud ennustatavad. Ka meie ei tohi vastutusvaldkondade ja teadussuundade juhtimisega üle piiri minna. Samas teame juba praegu, et hüppeline areng on üsna tõenäoliselt tulemas biomeditsiini, geenitehnoloogia, masinõppe, tehisintellekti, IT ja robootika valdkondades. Oluline on mõista, et mõned neist võivad anda arenguhüppe mistahes teadusvaldkonnas lingvistikast arheoloogiani.

Sutrop: Kõigil tugevatel teadussuundadel on midagi ühiskonnale pakkuda. Kuna me ei tea, kust see oluline uus teadmine tuleb, siis on vaja, metafooride keeles, kasta kõiki taimi, mis peenral kasvavad. Suured läbimurded toimuvad just tugevate alusuuringute baasilt.

 

Märtsis toimus Haridus- ja Teadusministeeriumis (HTM) arutelu, mis keskendus õigushariduse ja -teaduse jätkusuutlikkusele ning arengule. Kas olete rektorina valmis kompromissitult seisma selle eest, et õigusõpe jääb Eestis ka edaspidi üksnes Tartu Ülikooli vastutusvaldkonda?

Sutrop: Jah, olen valmis selle eest kompromissitult seisma. Kuna seda seisukohta toetavad juristide erialaorganisatsioonid ja Justiitsministeerium, siis on meil lootust.

Asser: Olen rektorina valmis seisma selle eest, et õigusõpe Tartu Ülikoolis ja Eestis areneks parimal võimalikul moel ja ühiskonna vajadustest lähtuvalt.

Eesti õigus on rahvuslik teadus ja rahvuslik õppedistsipliin. Eesti õigust ei uurita ega õpetata eesti keeles mitte kusagil mujal peale Eesti Vabariigi. Tartu Ülikool on Eesti rahvusülikool. On enesestmõistetav, et Eesti rahvuslikud teadusharud ja õppedistsipliinid on ja jäävad Tartu Ülikooli tegevuse keskmesse. Kas Eesti õigust ka teistes Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides õpetatakse, on poliitiline küsimus, mis on muuhulgas seotud avalike raharessursside ja kõrgel tasemel akadeemilise personali olemasoluga. Paraku võib karta, et mõlemat on vähevõitu. Eriti terav on küsimus, kas meil jätkub kvaliteetset akadeemilist personali. Rahvusülikooli rahvusdistsipliinide õpetamine peaks olema seatud Eesti haridus- ja teaduspoliitika nurgakiviks, mistõttu õigusteadus ja -õpe Tartu Ülikoolis ei tohiks kannatada teiste avalik-õiguslike ülikoolide arvelt.

 

Kas doktorantide „töötusega“ võetakse midagi lähitulevikus ette? Näiteks töö noorteadlasena ja stipendiumi asemel palk, milliseid lahendusi näete?

Asser: Nagu olen rõhutanud kõikides oma senistes väljaütlemistes: doktorantide staatusega kaasnev ebamäärasus vajab lahendust kogu Eesti jaoks. Praegu on silmapaistvate noorte valik akadeemilise karjääri kasuks halvatud paljuski majanduslike kaalutluste tõttu. Doktorandid on üliõpilase staatuses, sissetulekuks vaid doktoranditoetus ja stipendiumid. Tegelikkuses on doktorandid mitte üliõpilased, vaid magistrikraadiga spetsialistid, kes teevad teadustööd. Töö eest peaks doktorant saama palka koos kaasnevate sotsiaalsete garantiidega.

Pakun lahenduseks, et doktoriõppesse vastuvõetud asuvad ülikoolis tööle nooremteaduri tähtajalisel ametikohal, mille jätkumine sõltub iga-aastase atesteerimise läbimisest ja arvestab ka erialade erinevust. Ümberkorraldus üliõpilase staatusest töövõtjaks vajab üleminekuaega, kuid selle sammu mõju Eesti edule oleks hindamatu.

Sutrop: Mõeldud on ilmselt seda, et doktorikraadiga inimestele ei ole pärast kraadi kaitsmist piisavalt töökohti. Ühelt poolt on see küsimus teadusrahastusest. Kui riik täidab oma lubaduse viia teadus- ja arendustegevuse rahastamine ühe protsendini SKTst, on ülikoolil võimalik doktorikraadiga töötajatele pakkuda rohkem töötamisvõimalusi. Selleks on vaja leida riigieelarves 70–100 miljonit eurot lisaraha.

Tartu Ülikool on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2020 võiks 30% teadusrahast tulla välisprojektidest. Siin on oluline välja arendada grandikeskuse teenused ja toetada meie teadlasi välisgrantide taotlemisel.

Teisalt on see küsimus doktorikraadi väärtustamisest ühiskonnas. Doktorikraad peaks andma eelise töötada ka mujal kui ülikoolides ja teadusasutustes. Ka avalikus sektoris ja ettevõtluses peab tekkima suhtumine, et doktorikraadiga inimesed on hinnatud tööjõud, kuna neil on probleemide lahendamise, kriitilise mõtlemise ja info töötlemise oskus. Lisaks peaksid doktorikraadi kaitsnud, kes ei lähe teadusesse, ka ise olema ettevõtlikud, asutama oma ettevõtteid ja looma ise töökohti.

 

Alates 2018/2019 õppeaastast hakkavad Tartu Ülikooli doktorandid saama ülikoolilt lisaks riiklikule doktoranditoetusele 400 euro suurust lisastipendiumi. Selline doktoranditoetus, millega on ka reaalselt võimalik ära elada, on loodetavasti kasulik kõigile osapooltele. Kas rahastamise poole pealt vaadates on lisaraha maksmine jätkusuutlik ja rahastamisskeem teie arvates sobilik?

Sutrop: Praegu võtab ülikool kohustuse maksta edukatele doktorantidele 1060 eurot, et toetada täiel määral doktoriõppele pühendumist ja õigeaegselt lõpetamist (praegu lõpetab vaid 24% nominaalajaga + 1 aastaga). Aga on oluline, et riik täidaks oma lubaduse kahekordistada doktorantide toetust kunagiselt 422lt eurolt 844ni.

Praegu on lootust, et riik annab doktorantide toetusteks 2019. aastal juurde veel 5 miljonit eurot, mis annaks katte 840 eurole doktorantide toetusest. Sel juhul peaks ülikool juurde maksma veel vaid 220 eurot ja ülikoolil jääks rohkem raha töötajate palkadeks. Oluline on ju ka see, et doktorikraadiga teadurite ja lektorite palgad ei jääks alla doktorandi toetusele.

Asser: Vt eelmist vastust.

 

Kuidas suhtute sellesse, et doktoranditoetuse ja töövõtulepingute alusel ei anna pangad doktorantidele nt kodulaenu ja lapsepuhkusele jäämise korral ei lähe projektidest saadavad lisastipendiumid lapsehooldustasu arvutuses arvesse?

a) Kas kavatsete doktorantide olukorda parandada? Teatavasti on üks põhjuseid, miks doktorandid õpingute kõrvalt tööd teevad, just see, et ei suudeta tasuda kodulaenu ja ega pere üles kasvatada.

b) Kui doktorantide staatus oleks sarnaselt ülejäänud Euroopale teadustöötaja tasemel, oleks kogu see protsess oluliselt lihtsam. Kas doktorantide teadustöötaja staatus on mõeldav eesmärk lähimate aastate jooksul?

Asser: Vt eelmist vastust.

Sutrop: Doktorantidele sotsiaalsete garantiide andmine on väga vajalik. Kindlasti peab ka neil olema võimalus võtta pangalaenu, saada vanemahüvitist ja koguda pensionimakseid. Tuleb arutada, kas doktorantidest töötaja tegemine on kõigile sobiv lahendus.

Ülikoolis oli 31.12.2017 seisuga 152 nooremteadurit, kellest 125 on doktorandid. Doktorante on 10. novembri seisuga 1196 (ülikoolis töötavad 15 lektorit, 44 assistenti, 6 õpetajat, 8 teadurit, 176 mitteakadeemilist, 212 nooremteadurit). Osale doktorantidest sobib see, et nad saavad mujalt palka ja sellele lisandub stipendium. Kui teha doktorandid töötajateks, ahenevad nende võimalused lisa teenida, aga samas kasvaks tõenäosus, et nad nominaalajaga lõpetavad. Kui siiski osutub, et doktorantidest töötajate tegemine oleks sobivaim lahendus, siis on vaja lahendada kaks probleemi. Palga maksmiseks peame leidma täiendavaid finantse, kuna lisanduvad kõik maksud. Ja teiseks tuleb teha muudatusi kõrgharidusseaduses.

Eesti õigusaktides on doktorant määratletud ainult tudengina, seetõttu ei saa me Töölepingu seadust nende puhul rakendada. Samuti ei saa me seada töösuhte tingimuseks, et kui doktorant ei läbi atesteerimist, siis me lõpetame tema töölepingu. Praeguse seadusandluse puhul, kui sõlmida doktorandiga tähtajaline tööleping, tuleb arvestada, et selle ennetähtajaline lõpetamine (nt atesteerimise mitteläbimise puhul) tähendab kohustust kogu töötasu välja maksta. Praegu saab tähtajalist töölepingut pikendada kaks korda, siis see muutub juba tähtajatuks, mis doktorandi puhul ei ole mõeldav. Kõik need aspektid tuleb läbi arutada ja otsida lahendusi.

 

Kuidas kindlustate doktorantide ja noorteadurite jätkamise Tartu Ülikoolis praeguses olukorras? (Meil on töörühmas vähemalt kolm doktoranti, kes ei näe potentsiaali teaduri karjääris ning ka teadurid on sunnitud lahkuma, sest töörühma juhil ei ole võimalik neid palgal hoida.)

Sutrop: Vt eelmist punkti teadusrahastuse kasvatamise kohta. Lisaks peaksime selleks kasutama ka baasfinantseerimise vahendeid.

Asser: Nagu olen selgitanud ka oma varasemates avalikes seisukohavõttudes, on Eestis nii minu kui väga paljude minu akadeemiliste kolleegide hinnangul vaja lahendada doktorantide staatusega kaasnev ebamäärasus, mis praegu halvab noorte akadeemilise karjääri valiku.

Doktorandid on üliõpilase staatuses, sissetulekuks vaid doktoranditoetus ja stipendiumid. Tegelikkuses on doktorandid mitte üliõpilased, vaid magistrikraadiga spetsialistid, kes teevad teadustööd. Töö eest peaks doktorant saama palka koos kaasnevate sotsiaalsete garantiidega. Pakun lahenduseks, et doktoriõppesse vastuvõetud asuvad ülikoolis tööle nooremteaduri tähtajalisel ametikohal, mille jätkumine sõltub iga-aastase atesteerimise läbimisest ja arvestab ka erialade erinevust. Ümberkorraldus üliõpilase staatusest töövõtjaks vajab üleminekuaega, kuid selle sammu mõju Eesti edule oleks hindamatu.

 

Postimehe intervjuus ütlesite, et tänu paremale doktorantide ülikooli meelitamisele oleks võimalik TÜ rahvusvahelist taset tõsta. Kirjeldage, kuidas tõstaks TÜ rahvusvahelist mainet suurem doktorantide osakaal? (Vastust oodatakse T. Asserilt)

Asser: Doktoriõpe muutub järjest rahvusvahelisemaks, 2017. aastal oli välisüliõpilaste osakaal doktoriõppes valdkonniti järgmine: humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas 24%, sotsiaalteaduste valdkonnas 14%, meditsiiniteaduste valdkonnas 7% ning loodus- ja täppisteaduste valdkonnas 16% ja see on aja jooksul tõusnud igas valdkonnas.

Seega võetakse vastu järjest rohkem doktorante väljast. See suurendab veelgi vajadust parema toetusstruktuuri järele. Ühelt poolt võtavad doktoritöö teemad üles ja arendavad uusi, eesliinil olevaid valdkondi. Teiselt poolt on doktorantidel suured võimalused rahvusvaheliseks mobiilsuseks. Need asjaolud kahesuunalises liikumises (Eestist välja ja Eestisse, eestlased, välismaalased) suurendavad TÜ avatust ning seeläbi rahvusvahelist mainet ja ka taset. Antud juhul pole doktorantide arv eraldi indikaator, vaid üks võimalus, kuidas rahvusvahelist mainet suunata. TÜ on viimasel viiel aastal võtnud õpirände raames vastu keskmiselt 75 külalisdoktoranti aastas, ise oleme aga samal perioodil välja saatnud keskmiselt 26 doktoranti aastas. Siin on ruumi arenguks.

 

Kas ja kuidas peaks ülikool oma töökorraldust muutma, et kasutada paremini ära naiste potentsiaali, toetada naiste karjääri teaduses (eriti pereloomise perioodil) ning luua tingimused naiste jõudmiseks ülikoolis juhtivatele ametikohtadele?

Sutrop: Ülikool toetab pere ja karjääri ühendamist akadeemilistel kohtadel paindliku tööaja korraldusega. Aga kindlasti peaks ka nt koosolekute aja määramisel arvestama, et pereinimestel, nii meestel kui naistel võib olla kohustusi.

Naiste karjääri toetamiseks on tähtis nii võrdsete võimaluste loomine kui naiste eneseusu toetamine (nende võimestamine). Väga olulised on eeskujud. Seisame alati oma eellaste õlgadel. Mida enam naisi suudab karjääri ja pereelu ühitada, seda rohkem on neid, kes usuvad, et see on võimalik.

Asser: Naiste osakaal on juba praegu suurem nii üliõpilaste kui nooremate akadeemiliste ametikohtade täitjate hulgas. Akadeemilise karjääri tippkohtade täitjate hulgas on meessoost kolleegidel tõesti ülekaal. Samas näitavad viimaste aastate andmed positiivseid märke palgalõhe vähenemisel ülikooli mees- ja naissoost töötajate vahel.

Kvootidega akadeemilisse maailma sekkumine ei oleks õige, kuid kindlasti saab ülikool pakkuda rohkem tuge karjääri- ja perekohustuste ühildamisel. Märksõnadeks on ennekõike paindlik töökorraldus ja naissoost kolleegide julgustamine vastutavatele ametikohtadele kandideerimisel. Mina näen noorte kolleegide põlvkonna puhul järjest rohkem positiivseid näiteid. Usun, et ka ettevalmistamisjärgus uuendatud karjäärimudel soosib võimekatele kolleegidele edenemisvõimaluste pakkumist. 

 

Kas TÜ peaks suunama tähelepanu ühiskondlikult olulistele teemadele, algatades ning rahastades ise sotsiaalteaduslikke rakendusuuringuid?

Asser: Mitte ainult sotsiaalvaldkonna, vaid kõik Tartu Ülikooli teadlased saavad lisaks alusteadusega tegelemisele panustada ka ühiskonna heaks rakenduslike projektide ja erialaekspertiisi pakkumisega. Ülikooli teadmussiire ühiskonda on juba praegu mahukas, alates ministeeriumite ja kohalike omavalitsuste nõustamisest tervishoiu arendamise ja suurte ettevõtluslepinguteni välja. Tartu Ülikool on Eesti jaoks peamine arengu eestvedaja – teisiti, kui ise ühiskonna suurte ülesannetega provisoorselt tegeledes, ei olekski see võimalik. 

Sutrop: Ülikool peaks kindlasti suunama tähelepanu ühiskondlikult olulistele teemadele ja väikesed algatused saaks ülikool võtta enda kanda, aga suuremas mahus uuringute jaoks tuleks ikka taotleda raha väljast.

 

Viimasel ajal räägitakse Eestis palju teaduse rahastamisest ja teaduse tähtsusest ühiskonnas. Seda peamiselt võtmes, kuidas teaduse tulemusi kohe majanduses rakendada, kui palju üks teadusesse investeeritud euro kasu toob jne. Kas jagate mõtet, et lisaks sellisele otsesele majanduslikule funktsioonile on üks teaduse põhifunktsioone uute teadmiste saamine, meie maailmapildi avardamine, inimliku uudishimu rahuldamine? Kas selle selgitamine ühiskonnale ja sellise teaduse toetamine võiks olla üks Tartu Ülikooli ülesandeid?

Sutrop: Jah, nõustun muidugi mõlema punktiga. Väga head ja olulised mõtted!

Asser: Nõustun küsimuses esitatud väitega ning loomulikult vastutab rahvusülikool nii akadeemilise alusteaduse kui sellel põhineva tehno- ja teadmussiirde eest. Ühiskonna ja majanduse arengu tagamisel on võtmesõnaks teadmussiire ülikoolidest ja teaduspõhine kõrgharidus, aga kumbki neist ei ole võimalik ilma alusteadusliku baasita.

 

Loe ka kõiki Tartu Ülikooli töötajate ja tudengite poolt rektorikandidaatidele esitatud küsimusi siit.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: